ARVUSTUS | Ebavajalik järg "Zombieland 2: topeltlask" suudab siiski meelt lahutada
Vana kamp on jälle koos: Woody "ekraanijumal" Harrelson, Jesse „samuti omamoodi ekraanijumala tiitlit vääriv” Eisenberg, Emma Stone, Abigail Breslin, Bill Murray... ja rida huvitavaid abilisi nagu Zoey Deutch, Rosario Dawson, Luke Wilson, Thomas Middleditch. Pluss loomulikult tööstuslik kogus elavaid surnuid, kelle eest põgeneda ja keda nottida.
Elavate surnutega on see häda, et kuigi nad suudavad vaatajate tähelepanu pikemalt köita striiminguplatvormidele toodetud sarjades – eesotsas "The Walking Deadi" ja lõpetades näiteks "Santa Clarita Dietiga" –, siis kinodes korralikku zombisarja ei ole.
Ka algupärane "Zombieland" oli kõigest mõõdukas hitt (23,6 miljonit dollarit eelarvet, 102,4 mln eest maailmset piletimüüki) ja vastne järg ei pruugi seniste numbrite põhjal sedagi saavutada. Ja ometi on käimas kommertskino uus kuldajastu, mil järjed regulaarselt eelkäijate tulemused üle löövad ja igasugune kräpp piletimüügist kenasti miljard dollarit kokku kraabib, eriti kui see on animeeritud või seotud koomiksite või superkangelastega.
Põhjuseid eduks või ebaeduks on muidugi erinevaid, aga "Zombieland 2" puhul on vaatajate huvileiguse tagamaid kerge aimata. Sest kuigi see on atraktiivne nii kaameraesise seltskonna poolest kui ka pildiliselt – isegi väga! –, siis sisuliselt kuulub see aasta tühjemate nimekate filmide hulka.
Ning ma ei ütle „aasta tühjemaid” suusoojaks. Terve vaatamiseks kuluva pooleteise tunni vältel ei tekkinud kordagi tunnet, et autoritel on midagi öelda või sellel lool on ekraanile jõudmiseks mingi õigustus (peale lootuse raha teenida, mis pole vaataja seisukohast suurem asi õigustus). Lugu õigupoolest puudub, on lihtsalt rida etüüde, mida seob üldine eesmärk lasta tegelastel teatud tulemuseni jõuda.
Selles mõttes meenutab tulemus eelkõige hiljutisema aja USA hittkomöödiate järgesid nagu "Zoolander 2" või "Anchorman 2", kus filmi meisterdamiseks vajalik raha on kokku saadud, aga mingit kandvat ideed või loomingulist välgatust pole. Ja nii need tegelased siis lamisevad seal niisama, improviseerivad üksteise võidu, kuni siis lõputiitrid jooksma hakkavad.
Lisaks valmistab kahjumeelt, et kuigi algupärasele kirevale kambale lisandub mitmeid uusi nägusid, ei oska autorid enamikuga neist midagi huvitavat peale hakata. Iga tähtsam tegelane on omamoodi tabav karikatuur, aga isegi pooleteisetunnise filmi jaoks jääb sellest väheks.
Väärt leiuks pean Zoey Deutch'i kehastatud arulagedat beibe, kelle energiat ja head pealehakkamist kogu loole rakendades võinuks asjast ilmselt midagi palju värvikamat välja imeda. Kujutlege "Electioni" Reese Witherspoon’i korraliku ecstasy-laksu all ja saate ehk mingit aimu, kuidas Deutch filmi elavdab ja samas oma irriteerivusega kõigi kannatuse heas mõttes proovile paneb.
Üle-üleeelmises lõigus toodud näidetega võrreldes evib "Zombieland 2" siiski mõnda olulist eelist. Näiteks on siin mõned päris meeleolukad hetked, täpsemalt nauditavad märulistseenid. Juba teos ise algab elevusttekitavalt, kui (khm) tõrvikut kandev teatud kuulus daam lähenevad libasurnuid füüsiliselt noomitama asub.
Ja kuigi märul pole eriti grandioosne ega trikirohke, piirdudes enamjaolt tulistamise ja mõne kobedama plahvatusega, siis verd ja soolikaid lendab kokkuvõttes korralikult. Zombihuviline pettuma ei pea. Ka lõputiitritesse lisatud finaal on päris tore, omal moel humoorikas ja koguni leidlik. No vähemalt kindlasti leidlikum kui kõik eelnev.
Kokkuvõttes jääb "Zombieland 2"-st meelde eelkõige meelde isuäratav pakend, sest kõik näeb lihtsalt nii imekena välja, nagu kvaliteetses videomängus.
Kõik need tegevuspaigad, aegluubis võtetega trikitav märul, ameerikalikku elulaadi ja relvahullust pilav gung-ho-õhustik... Tulemus on rohkem arhetüüpselt ameerikalik kui Coca-Colas marineeritud Elvis Presley ribid, aga paraku mitte võrreldavalt kõrge toiteväärtusega.
Ja ärge tulge mulle palun ütlema, et meelelahutus ei peagi sisukas olema, sest see on ju meelelahutus. Kui tegijatel ikka üldse mitte midagi öelda pole, siis selle tunneb ära hoolimata teose suunitlusest või sisulisest sügavusest.
Libasurnute tulevik kinos jääb aga hetkel endiselt lahtiseks. Olgu videomängudega, kuidas on, tundub, et peavoolu-zombifilmide ja -sarjade puhul ei toimi väga edukalt ei puhtalt loo- ("The Walking Dead", "World War Z") ega märulikeskne lähenemine ("Zombieland"). Kestvama edu jaoks on justkui vaja mingit kuldset keskteed.
