Uskumatu dokk-lugu Netflixis: kuidas rääkida mälu kaotanud kaksikvennale seksuaalsest ärakasutamisest?

Mida tunneksid sina, kui kaotaksid ajutrauma tagajärjel mälu ja peaksid lapsepõlvemälestuste taasloomisel lootma oma kaksikvennale? Aga mis siis, kui ta sulle valetab? Ja kui sa saad sellest teada alles mitukümmend aastat hiljem? Kas mõistaksid ja andestaksid? Netflixi uus põnevusfilmi võtmes üles ehitatud dokk “Ütle, kes ma olen” (“Tell Me Who I Am”) räägib tõestisündinud loo, mis paneb mõtlema, kui palju sõltub meie identiteet lapsepõlvemälestustest ning kas ilus vale on ikka parem kui inetu tõde

Kõigepealt miniarvustus neile, kes alles plaanivad seda dokki vaadata (allpool järgneb spoileritega osa): “Ütle, kes ma olen” on esteetilises mõttes üks maitsekamaid filme, mida annab räpasest perekonnasaladusest teha. See on üles ehitatud kaksikvendade Marcus ja Alex Lewise dialoogile, mille muudab võluvaks, et tegemist on küll n-ö päris inimestega, aga kuna vennaksed on juba kogenud esinejad (nad on mitmeid kordi üles astunud ka telesaadetes), mõjuvad nad kohati näitlejatena. Kui hüpnotiseerivalt mõjuvatele kaunilt - ja doki kohta vahel isegi liiga ilukirjanduslikult esitatud - emotsionaalsetele monoloogidele lisada muinasjutufilmi meenutav ilupilt vanast salapärasest häärberist, on päriselu ja reaalsus kerge sassi minema. Seda enam, et maja, mida me ekraanil näeme, ei ole tegelikult vendade Lewiste lapsepõlvekodu, vaid nende kirjelduste järgi taastatud filmi-set; õiget maja ei lubanud selle praegused omanikud filmida.

Filmis loodav pilt on unenäoline peaaegu lõpuni, kui üks kaksikvendadest äkki välja prahvatab info, mida ei anna ühegi filmitegija oskuste abil helgeks ja kunstipäraseks muuta. See dokk on dokumentaalne mööndustega, suur osa sellest on lavastatud - seejuures lõpuosas nähtav rabav paljastus ja vendade leppimine. Tegelikult rääkisid vennad Lewised oma loo juba 2013 ilmunud samanimelises raamatus, mille ka läbi olen lugenud ja kus on sel lool palju rohkem varjundeid ja kihte kui filmist ilmsiks tuleb. Režissöör Ed Perkins on öelnud, et viie aasta jooksul, mil ta oma taiest ette valmistas, jõudsid vennad mitu korda ümber mõelda ja projektist taganeda. Aga valmis see lõpuks sai - vendade sõnutsi osutus filmitegemine kokkuvõtteks vabastavaks kogemuseks.

Ning nüüd kaksikute tegeliku loo juurde - see osa sisaldab juba rohkesti spoilereid! Välismaised kriitikud on märkinud, et see uskumatute pööretega lugu meenutab vendade Grimmide süngevõitu muinasjutte ning mõned on pakkunud, et see kõik on siiski liiga sõge ja ilukirjanduslik, et olla sada protsenti tõsi. Samas lisab loole veenvust, et viimastel aastatel on Suurbritannias lahti rullunud mitu pedofiiliskandaali, kuhu on hõlmatud kõrgseltskond, seega paistab perverssete huvidega inimeste salajane võrgustik tõesti olevat vähemalt kunagi eksisteerinud.

Mootorrattaavarii pühkis mälu minema

Alex Lewis oli 18-aastane, kui ta mootorrattaõnnetusse sattus ja pärast koomast väljumist suutis ära tunda ainult ühe inimese - tema voodi kõrval istunud kaksikvenna Marcuse. Praegu 50ndates eluaastates Alex nendib nii raamatus kui ka filmis, et äratundmine oli kohene ning räägib mõndagi kaksikute müstilisest sidemest, sest samal ajal ruumis viibinud ema oli tema jaoks lihtsalt üks hüsteeriliselt käituv võõras naine. Kui Alex haiglast koju sai, hakkas talle üha selgemaks saama, kui vähe ta oma minevikust mäletab - õieti pole mälu üldse. Kõik, mis temaga enne avariid juhtus, oli tal peast jäljetult pühitud.

Kaksikvendade kodu oli uhke sopiline hääber Inglismaal. Nende ema Jill oli omaaegne seltskonnakaunitar, kes leidis pärast segaseid seiklusi erinevate meestega kodusadama jõuka vabamüürlase juures. Peres kasvas neli last. Alex ja Marcus olid sündinud Jilli eelmisest kooselust. Kaksikute isa sai liiklusõnnetuses surma, kui poisid olid alles beebid. Traagilisse õnnetusse sattus ka pisike Alex, kes jäi vaevu hinge ning sai sealt oma esimese ajutrauma - tema sõnul on tohtrid oletanud, et kuna beebieas oli aju juba viga saanud, mõjuski 18-aastasena uuesti avariisse talle sattumine nii rängalt, et mälu kadus hoopiski. Kaksikute nooremad õde ja vend olid Jilli ja tema uue mehe lapsed. Filmis laiemat peretausta kuigi põhjalikult ei lahata, aga raamatust koorub, et see oli

väga keeruline. Ilmselt tabas Jilli, kes äsja kaksikud sünnitanud noore naisena mehest ilma jäi, sünnitusjärgne depressioon. Ta olevat üritanud kaksikuid ära anda ning soovinud jätkata oma vana eluviisi ehk pidutsemise ja rohke seksiga. Võimalik, et Jilli noorpõlvetrauma tingis ka tema suhtumise vanematesse poegadesse - ja ehk ka need kohutavad asjad, mida ta nendega tegi.

Emal oli põhiliseks jututeemaks seks

Nii raamatus kui ka filmis väidetakse, et kaksikvendade ema Jill oli hüperseksuaalne bravuurselt käituv naine, kes ka poiste ning nende mängukaaslaste seltsis tihti seksuaalse alatooniga nalja viskas. Kõigest sellest ei rääkinud Marcus oma mälu kaotanud vennale aga midagi, kui too nende lapsepõlve, kodu ja vanemate kohta küsimusi esitama hakkas. Alex kirjeldab filmis, kuidas ta pärast mälukaotust taastas oma lapsepõlvemälestused nii pingsa küsitlemise kui ka vanade fotode abil. Kui ta leidis pildi, kus nad olid vennaga liivarannal hullamas, pajatas Marcus talle lugusid helgetest perekonnapuhkustest eksootilistes paikades (alles palju aastaid hiljem selgus, et seegi ei olnud tõsi). Alex täitis oma peas lünki meeldivate hetkedega, millest vend teda lahkelt valgustas. Ta elas palju aastaid teadmises, et nende ema on küll pisut kummaline, aga hea inimene.

Poiste kasuisa oli range ja distantseeritud, aga ka temast ei mõistnud Alex midagi halba arvata. Põhiline, mis teda kasuisa juures segas, oli majas valitsev karm kord - poistel ei olnud oma kodu võtmeidki, samuti ei tohtinud nad hiiglaslikus hoones igale poole minna. Kasuisa tervis halvenes ning surivoodil palus ta poistelt andestust - Marcus keeldus seda tegemast, Alex aga andestas vanale mehele hea meelega, kuigi ta ei saanud oma mälulünkade tõttu õieti aru, mille eest andeks palutakse. Kasuisa matustel jõudis vendadele kohale, kui mõjuvõimas oli nende kasuisa vabamüürlaste ringkonnas tegelikult - kohale ilmusid kuulsused ja riigimehed, keda nad olid varem ainult telekast näinud.

Kui Alex oli lootnud, et pärast kasuisa surma muutub kord leebemaks ja nad saavad majas viimaks vabalt ringi käia, siis nii see ei läinud. Tema üllatuseks käitus ema ses osas veel valvsamalt kui isa. Majas oli ruume, kuhu minek oli rangelt keelatud. Kui ema Jill ajuvähki suri, nuttis leinast murtud Alex päevade kaupa ega mõistud, miks Marcus ei paista ema lahkumise üle sugugi kurb olevat.

Kummaline foto alasti ja peata poistest

Pärast ema surma said poisid viimaks ligipääsu kõigele, mida oli neile oma kodumajas seni keelatud. Kui nad ema asju sorteerima hakkasid, avastasid nad salajasi soppe ja laekaid, mis olid täidetud seksilelude ja sularahaga. Lõpuks leidis Alex midagi, mis teda väga häiris - foto, millel olid tema ja Marcuse paljad kehad, aga nende pead olid kääridega otsast lõigatud. “Kas meid kasutati seksuaalselt ära?” küsis Alex oma vennalt. Too ainult noogutas, aga ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. Mida rohkem Alex päris, seda tõrksamaks vend muutus.

Kulus aastaid, kuni Alex oma tõrksalt kaksikvennalt viimaks tõe välja kangutas. Selgus, et peaaegu kõik, mida Marcus oli Alexile pärast mälukaotust jutustanud, oli kas pooltõde või suisa vale. Mingit õnnelikku lapsepõlve tegelikult ei olnud. Marcus on end hiljem õigustanud, et võimalus enda minevikku puhtalt lehelt üles ehitava venna kaudu ka ise painajatest lahti saada ja need millegi paremaga asendada, pakkus talle kergendustunnet. Kui Alex kahtlema ja täit tõde nõudma asus, oli see Marcusele kirjeldamatult valus, sest ta pidi lahti laskma kunstlikult ilustatud minevikupiltidest, millesse ta oli ka ise peaaegu uskuma hakanud.

Kui Marcus lõpuks järele andis, oli tal Alexile öelda midagi šokeerivat: neid kasutas ära ei keegi muu kui nende enda ema. Marcus kirjeldas, kuidas ema sundis poisse enda kõrval voodis lebama ja teineteise suguorganeid katsuma. See oli alles soojendus veelgi räigemale: ema hakkas poegi regulaarselt autosse kamandama ning sõidutas neid võõraste inimeste juurde (vendade väitel kuulus nende hulka näiteks üks tuntud kunstnik), kes nende abil oma keelatud himusid rahuldasid. Kuritarvitamine sai läbi alles siis, kui vennaksed olid juba teismelised ning Alex ühe niisuguse inimese juurest lihtsalt põgenes. Pärast seda polevat ema neid enam kuhugi viinud ja ahistamine lõppes. Alex ja Marcus on kirjeldanud, mida niisuguses olukorras üles kasvavad lapsed ikka - kuna nad midagi paremat ei teadnud, tundus see neile kaua täiesti normaalne.

Miks eelistada ilusale valele koledat tõde?

Praegu elavad kaksikvennad Lewised õnnelikku pereelu - nad on abielus ja kummalgi on kaks last. Mõlemad kiidavad oma abikaasasid, kelle abil olnud võimalik raskest minevikust jagu saada.

Alexi sõnul võttis venna teo mõistmine tal aega, aga nad on tänaseks taas lähedased. Marcus kahetseb tagantjärele, et ta nende mineviku maha vaikis. Ta on öelnud, et kui ta saaks kõike uuesti alustada, räägiks ta vennale kohe tõtt ja nad saaksid koos teraapiasse minna. Alexi suu läbi selgub selle loo universaalne sõnum: mälestused on lahutamatu osa inimese identiteedist ning kui sind nendega petetakse (või kui petad end ise), elad pooliku inimesena. Marcus tegi tõde varjates enda meelest head, kuid Alexi sõnul röövis vend temalt võimaluse tunda end terviklikuna. Minevik, olgu see hea või halb, kuulub meie juurde ja alati on parem sellega otsekoheselt tegeleda.