ARVUSTUS | Joodikud, hullukesed ja hüpohondrikud, kes te laupäevaõhtul üksildased - teie kõnesid ootab teledoktor Vassiljev!
Kell on 18.30 õndsal laupäevaõhtul, kui puldiklõpsuga sujuva kanalivahetuse teen ja oma lemmikkanalist ID-st Honolulu sarimõrvarilt otse Kanal 2 vastse staari teledoktor Vassiljevi juurde hüppan. Kas Honolulu kägistajal ja doktor Vassiljevi saatel ka erilist vahet on - no ei tea, vähemalt esimestel minutitel sulab kogu kompott mu pingutusest auravas ajus ühte ja mul tekib õhupuudus. No mis kuramuse saade see on, aru ei saa? Ja põhiline - miks on see asjandus, mis isegi vabameelsetel 1990ndatel oleks liiga veidralt mõjunud, Kanal 2 eetris?
“Ma ei saa arvutit lahti teha, sest arvuti peal on tootja logo, poolitatud puuvili,” teatab doktor Vassiljev asjalikult. Ta tundub veidi sabinas, aga on vähemalt uhkelt riides. Kuna poolitatud puuvilja kujutava logoga tootja polevat Vassiljevile reklaami eest maksnud, on ta läpaka kaanele kleepinud pildid, mis olenevalt silmavaate rikutusest esmapilgul meenutavad YMCA suvelaagrit või stripparite truppi. Doktor selgitab, et tegemist on meeste tervisekontrolli kampaaniaga ja tutvustab seda paari sõnaga. Pahaaimamatu televaataja ei veel, et need on selle saate viimased suhteliselt ebapiinlikud minutid.
Ah jaa, kes ei tea doktor Vassiljevist midagi, on elanud kogu oma senise elu sama valesti ja purupimedana kui siinkirjutaja - ka mina ei ole iialgi Tallinna televisioonist vaadanud tohtrihärra hittsaadet “Tervisevõti”. Veidi maad kuulanud, sain selle camp-tele kultussaate paadunud fännidelt teada, et seegi oli otsesaade nagu ka Kanal 2 versioon. Õige pea saab klaariks, et laupäevaõhtune otse-eeter võib siiski olla viga.
“Doktor Kernerit tahan!”
Esimene Kanal 2 otse-eetrisse helistaja on härra Jaan Viljandist. Härra Jaanil ei ole telekasse helistamisega vist kuigi suuri kogemusi - ta ei tea, et kodus tuleb telekas vaikseks panna, muidu tekib eetris kole kakofoonia. Teledoktor jaurab härraga tükk aega, kuni kõlab esimene mõõdukalt arusaadav lause: “Doktor Kernerit tahan!” Teledoktor lõpetab oma esimese kõne pettumusega.
“Tere! Viktor, sina või?” nõuab seejärel järgmine, väga pehme keelega härra, ja teatab, et tal on globaalne probleem. “Kui sa lähed perearsti juurde, mine sinna kainena, ega peredoktoril ole ka aega kuulata siukest jauramist,” pahandab doktor, rõhutab, et on pool elu töötanud arstina ja tegu olla ikka tõsise saatega. Kolmas helistaja on heledahäälne kiljuja, kes tämbri järgi otsustades ei ole küll mingi Maiu Pärnust, nagu ta väidab. “Kui vana sa ise oled, 15 või?” uurib doktor Vassiljev juba päris ärritunult.
Esimene tõsisem hädakõne saabub Tabasalust, meesterahvas kurdab, et ei tunne ära podagrat. “On teil podagra või?” uurib tohter kaastundlikult, üritades viimaks ometi meedikurolli sisse minna. Aga härra loomulikult ei tea, sest muidu ta ju ei kurdaks, et ei tunne ära! “Täna ei ole veel,” ohkab ta kergedustundega, kui doktor on talle sümptomid ette lugenud.
“Kuulge, see on tõsine probleem!” tundub järgmise helistaja mure härra Vassiljevile vist liiga karm. Mureliku häälega proua küsib endometrioosi üle. “Otseloomulikult minnakse sellega ikka günekoloogi juurde, mitte hambaarsti juurde, eks ole,” manitseb tohter. Proual on aga “üks küsimus veel” ja doktor Vassiljevi sihtrühm täieneb peale laupäevaõhtuste purjutajate ja naljameeste ka krooniliste hüpohondrikega. Hüpohondrike suur häda on see, et nad ei tundu üldse naljakad isegi siis, kui vastaspool üritab nende arvelt nalja visata.
Saate mõte jääb täiesti arusaamatuks
“Ei saanud aru! Mis asi on punane?” hõikab doktor Vassiljev järgmisele helistajale, kes hääle järgi otsustades ei ole vanem kui kümme-kaksteist. “Kas sul on telefoni mikrofoniauk burksipuru täis või?” pahandab doktor õigusega, sest tõesti ei ole ei selle (ega ausalt öeldes valdava enamiku) helistajate mulinast võimalik selget sotti saada. Järgmine helistajagi ei suuda end tükk aega kuuldavaks teha, aga lõpuks saab selgeks, et ta olevat pikali kukkunud. “Oled nüüd püsti tõusnud?” küsitleb doktor asjatundlikult. “Nina on viltu või?”
“Mul on, äää,” on enne punase jala pärast helistanud lapsuke, kelle vanemad vist rumalast peast üksinda koju jätsid, jälle liinile pääsenud. “Jalg valutab!” Nüüd on doktorihärra juba korralikult pahaseks saanud: “Miks teil kõigil jalg valutab? Käsi ei valuta või? Sa teed end totaalselt lolliks kogu Eesti vaatajaskonna ees!” Saade hakkab lõppema, viimased kõned. Lõpuks ometi küsib keegi veidi vanem kui eelkooliealine televaataja ka erektsioonihäirete kohta. Aga ta on siiski liiga noor, et doktor teda tõsiselt võtaks. “24 ja JUBA erektsioonihäire?!” kiunatab Vassiljev. “Kas sa tahad, et ma teen selle asja praegu siin teleka kaudu korda või?”
Kokkuvõtteks ei saanudki ma aru, mis teledoktori saate eesmärk õieti olema pidi. Naljakõned talle ei meeldinud ja nende eest sai manitseda. Samas jälle said üksikud tõsiste muredega helistajad noomida, et arsti juurde ei läinud - telekas ei olevat meditsiiniaparaat! Tõsi muidugi, aga mis muredega siis üldse helistada tohib? Olen “Tervisevõtme” fännidelt kuulnud, et üks suuri muresid, millega originaalsaates Vassiljevi poole pöörduti, oli pohmakas. Kui nii, siis on eetriaeg ivake valesti valitud, sest nagu otse-eetris kuulda ka oli, laupäeva õhtul alles alustatakse joomist.
Ning taas tõdemuse juurde, et sellised saated tunduvad naljakad ainult siis, kui nad on selleks ette nähtud kohas. Päris telekanalite juhid võiksid veidi rohkem valida, keda või mida ja mis vormis oma prime time’i eetrisse lubada.
