ARVUSTUS | "Oleks" on paha poiss! Rasmus Kagge uue katastroofisaate esimene episood jäi üllatavalt lahjaks
Kui kuulsin, et endine “Pealtnägija” ajakirjanik Rasmus Kagge tuleb eetrisse uue saatesarjaga “Üle noatera”, mis näitab Eesti lähiajaloos aset leidnud sündmusi alternatiivajaloo võtmes, olin oma eelhäälestatuses kahevahel. Kui mõned detailid oleks sel päeval teistmoodi kujunenud või keegi teistmoodi otsustanud, kus me siis omadega oleksime? Oleks me lähedased veel elus? Oleks Eesti üldse veel vaba? Kui huvitavalt on “oleksite” jada võimalik telepildis kujutada? Ajaloohuviline Facebooki-tuttav avaldab lootust, ehk on saatetegijate käsutuses efektid ja arvutisimulatsioonid, mis võimaldaksid alternatiivversiooni tegelikest sündmustest oma ihusilmaga kaeda ja kerel kananahana tajuda — jah, see oleks tõesti argument! Palju oleneb ka sündmusest endast.
Sain portaali Diktor promoloost aru, et esimene episood hakkab lahkama 1993. aasta sündmusi Narvas ja teoretiseerib sündmuste ümber, mis oleks võinud aset leida, kui Narva elanikud oleksid referendumil hääletades otsustanud Venemaaga liituda. Selle asemel on eetris hoopis võimalik lennuõnnetus. Mis seal ikka, ju on Narva sündmused mõnes järgmises osas.
Küsitav sündmusevalik
Austusest uuriva ajakirjanduse veterani Kagge ees jätan kasutamata väljendi, mis mul pärast avaepisoodi lõputiitreid esimesena keelele kippus — “pastakast imetud”. Mine tea, ehk annavad teiste episoodide jaoks valitud sündmused paremat ainest ja järgmine saade saab pisut pinevam?
Esimesse episoodi oli valitud 2014. aasta augustikuus Tallinna lennuväljal aset leidnud hädamaandumine, mille ajendas Amsterdami suundunud lennukil stardi ajal purunenud rehv. Kaamera ette olid kutsutud peaaegu iga lennundust puudutava leheloo puhul valveallikatena kasutatud Rein Porro ja Toomas Uibo, lisaks päästeameti esindajad, üks reisja ja noor piloot. Porro üritas talle omaselt dramaatilist ja emotsionaalset jutulõnga kedrata, aga et asjaosalised ise jäid oma jutus rahulikuks nagu roosad põrsad, tekkis mulje, et potentsiaalse katastroofi kirjeldused on toimetaja suunavate küsimuste abil dikteeritud — ehedat emotsiooni sõnadest ei õhkunud, need mõjusid etteloetuna. Mõõdukalt huvi pakkuva seigana jäi mulle kõrvu Tallinna joogivett puudutav — mis saaks juhul, kui rikkis lennuk prantsataks Ülemistesse ja seal suurema kütuselekke põhjustaks.
Kentsakas libauudise-lavastus
Kas pärast kõikvõimalike “oleksite” ärakuulamist õudusest judisesin? No ei. Saade tundus pigem ülevaatlik (ja sellisena kohati täitsa huvitav) lugu ühest rahulikult ja sujuvalt kulgenud hädamaandumisest, kus lennukit juhtisid kogenud ja kompetentsed inimesed. Sain teada, kui palju peab lennuki juures enne valesti minema ja kui suuri lollusi piloodid tegema, et see üliturvaline transpordivahend taevast alla prantsataks ja inimesed surma saaksid. Purunenud rehv või koguni üks katkine mootor pole veel fataalsed. Nii palju, kui piloodi jutust aimu sain, oli lend OV473 traagilisest lõpust siiski sama kaugel nagu Maa Päikesest.
Facebooki-tuttava loodetud efekte saates kahjuks ei olnud. Lavastatud “Aktuaalse kaamera” võltsuudis, kus ankur Priit Kuusk etendas sündmuse kajastust juhul, kui kõik lõppenuks halvasti, andis kentsaka efekti, mis kippus koomilisena mõjuma. See tuletas meelde “Tujurikkujat” ja aastavahetuse teleprogrammi libauudiste rubriiki — peaaegu ootasin, et tossava lennuki rusudest materialiseeruks üle-elusuurune Tarja Halonen. Doksaate tööriistana jäi fake news hirmus nõrgaks.
Õudusjudinaid üritati tekitada veel luues võrdlusmomenti hädamaandumisega Moskvas Šeremetjevo lennuväljal, kus põlema lahvatanud lennukis 41 inimest surma sai. Praeguse versiooni kohaselt põhjustas selle õnnetuse piloodi eksimus, kes otsustas maanduda nn raske (ehk täis kütusepaakidega) lennukiga. “Üle noatera” saates käsitletud lennul tehti tühiringe, et kütus ära põletada. Ka see võrdlus jäi nõrgaks, sest piloodi vea korral võib ju tõesti kõike juhtuda ning kõiksugu maailmas aset leidnud hädamaandumisi võrreldes “oleksitega” žongleerida võiks lõputult. Palju mõjuvam olnuks mõne sellise sündmuse käsitlemine, kus piloodid tõesti ka vigu tegid, millest ainult õnnekombel eluga välja tuldi.
Värske idee takerdus rahanappusse?
Vahejuhtumeid guugeldades leidsin uudise käesoleva aasta juunist — Tallinnas hädamaandus Kiievist saabunud lennuk, millel oli samuti startides üks rehv purunenud. Ma ei mäleta sellest päevast mingit erilist paanikat. Hoopis tugevama loo oleks ehk saanud mullu Tallinnas treeninglennul hädamaandunud Smartlynxi Airbusist, millel, nagu täna Postimehest lugesin, läks valesti peaaegu kõik, mis valesti minna sai.
Kokkuvõtteks on “Üle noatera” idee hea ja värske, aga teostus jätab soovida, sest nähtavasti annab imelugu, et Eesti teletootjad efektseteks lahendusteks piisavalt vahendeid leiaksid, veel kaua oodata. ERRi koostöö Elisaga seda imet vähemalt esialgu ei sünnitanud.
Eesti "Netflixi" esimesed viljad valmis: mida see näitab ja kuhu edasi?
“Üle noatera” on tähelepanuväärne aga sel põhjusel, et vaatama asudes lööb ekraanile kiri “Elisa originaalsari”. Uus trend telemaastikul on telekanalite ja telekomifirmade koostöös sündiv kodumaine teletoodang, mida saab vaadata Netflixi põhimõttel ka voogedastussaitidelt nagu Elisa striimimiskeskkond Huub ning Telias peagi avatav Inspira. Kui tegin siinsamas Kroonika veebis intervjuu stsenarist Martin Algusega, mainis ta samalaadses koostöös sündivat lavastuslikku seriaali “Reetur”, mida esitletakse käesoleval kuul PÖFFi raames.
ERRi päevakajaliste saadete peatoimetaja Peep Kala andis Menule kommentaari, et koos telekomifirmadega toota on odavam ja selline rahastusmudel hakkab telemaastikul järjest rohkem tooni andma. (Kui aga tuua näiteks “Üle noatera”, ei võta minu teletoimetaja-mõistus küll välja, kuidas seda saadet annaks veel odavamalt toota või miks telekanalil on siin üldse partnerit vaja — kasutatud oli arhiivikaadreid ja “rääkivaid päid”, mis mingit erilist eelarvet ei nõua, montaaž oli harilik ja eriefektid puudusid.)
Voogedastusest ja omamaisest Netflixi-laadsest toodangust spetsiaalselt veebiplatvormidele on Eestis juttu tehtud varemgi, aga tulevikuperspektiivide sõnastamine on takerdunud rahastusmudelisse — saadete tootmine on kallis ja polevat veel näha, mis valemiga see raha vaatajate kaukast tagasi saada.
Esitasin eelmisel nädalal küsimused ka Elisale ja Teliale, milline tulevik võiks me kohalikku voogedastust ees oodata — kas tavakanalite üha süvenevas rahalises kitsikuses on telekomid produtsentidele uus õlekõrs, et end keerulisel ajal vee peal hoida? Telia Eesti televisiooni ja multimeedia valdkonna sisujuht Birjo Kiik on oma vastuses lootustandev, aga salapärane — mu küsimus rahastusmudeli olemuse ja jätkusuutlikkuse kohta ei laeku sõnakestki, aga ta kinnitab, et omasaateid juba toodetakse ning varsti tuleb eetrisse näosaate produtsendi Kaupo Karelsoni toodetud populaarteaduslik seiklussari “Bellingshauseni jälgedes”.
Rohkem võimalusi vaatajale, aga kas ka produtsentidele?
Elisa sisuhankejuht Toomas Ili annab samuti lootust, et voogedastusprogrammi tootmisega kavatsetakse jätkata, aga tulevikuprognoosis on ta vaoshoitud: “Kindlasti ei tähenda see lähiaastatel seda, et turg kardinaalselt muutuks. Pigem on tegu väga pikaajaliste muutuste ja protsessidega. Tootma jäävad nii telekanalid, iseseisvad produktsioonifirmad, rahvusringhääling kui ka uute tulijatena tv-pakkujad/operaatorid.” Ili sõnul võidab peamiselt televaataja, kes saab veel rohkem võimalusi, kuidas saated temani jõuavad.
Toomas Ili möönab, et imet ei ole rahastusmudeli leidmisel vahepeal sündinud, sest riik on meil ikka väike, tarbijaid siin vähevõitu ja katsetamine, kuidas voogedastusprogrammiks raha leida, alles käib. “Üheks heaks näiteks on kaastootmine,” viitab ta Elisa koostööle ERRiga. “Samuti on oluline aspekt õige hinnapunkti leidmine. On mõeldamatu, et kvaliteetset sisu oleks võimalik toota ja kasutajatele pakkuda tasuta,” sõnab ta ilmse vihjega, et mida nõudlikumaks Eesti televaataja omatoodangu suhtes muutub, seda kõrgemat hinda tuleb tulevikus telekapakettide eest tasuda.
Mida tähendab ERRi ja Elisa koostöö?
“Tegemist on maailma mastaabis viimasel ajal levima hakanud kaastootmismudeliga, kus lauale toodud idee, mis mõlemat poolt kõnetab, arendatakse koos reaalseks tooteks. Valisime originaalsarjade tootmisel partneriks ERRi, kuna juba esimeste ühiste arutelude järel oli selge, et mõtleme väga sarnaselt ja soovime oma vaatajale pakkuda parimat võimalikku programmi. Koostöö ja kaasrahastamise tulemusel saab tarbija kvaliteetsema ja sisukama saate või sarja. Nii “Reetur” kui ka “Üle noatera” oleksid ühe või teise üksi toimetamise puhul kindlasti nõrgemad sarjad, ja seda mitte ainult väiksemat rahalist panust silmas pidades. Elisa silmis on ERRiga koostöö suurim väärtus sarnase mõttemaailmaga professionaalide ühishingamisest tekkiv sünergia,” kommenteerib Toomas Ili.
