PÖFFi elutööauhinna saab Vene filmi suurkuju Andrei Kontšalovski
82-aastane Kontšalovski kerkis eredalt esile 1960. aastatel, kui valmis ka "Lugu Asja Kljatšinast, kes küll armastas, aga mehele ei läinud”, mis kuulub Vene filmiajaloo kõige olulisemate tööde hulka. Nõukogude rahva ja sotsialistliku tegelikkuse laimamise pärast tsenseeritud ja levist kõrvaldatud mängufilm eiras Vene külaelu senist plakatlikku kujutamisviisi, esindades dokumentaalset realismi – töölised ja kolhoosnikud mängivad oma loomulikus keskkonnas iseennast. Täies ulatuses jõudis 1967. aasta linateos ekraanile alles 1988. aastal.
PÖFFi juhi Tiina Loki sõnul jättis "Lugu Asja Kljatšinast" talle tudengina kustumatu mulje. „See oli oma vormilt nii värske ja loomulik pärast kõiki neid filme, mis kujutasid nõukogude olustikku ja ekraanikangelasi ebaloomulikult võltsilt. Sellest peale olen Kontšalovski käekäiku suure huviga jälginud ja pean teda üheks kõige tähtsamaks filmilavastajaks, kelle puhul on tähelepanuväärne tema võime pidevalt muutuda.”
Kokku on Kontšalovski teinud ligemale 30 filmi, millest tuntumad on veel "Siberiaad”, "Onu Vanja”, "Romanss armunutest”, "Põgenev rong”, "Hullumaja”, "Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd” ja "Paradiis”. Tema haare ulatub klassikaliste kirjandustekstide ekraniseeringutest muusikali-, märuli- ja 3D-muinasjutufilmini välja. Ta on töötanud nii Andrei Tarkovski kui Sylvester Stallonega, tegutsenud nii Kõrgõzfilmis kui Hollywoodis – tõeline rahvusvaheline mees.
Ka Vene filmiteadlane ja -ajaloolane Oleg Kovalov nimetab Kontšalovskit autoriks, kelle filmid on üksteisest printsipiaalselt ja demonstratiivselt erinevad. „Teda on ikka iseloomustanud ettearvamatus, peaaegu iga tema film on avantüür, aga õnnestunud avantüür,” on ta kirjutanud. Kovalov peab sellist autorlust väga eriliseks, sest vene traditsiooni järgi kuulutab autor filmist filmi ühtmoodi messianistlikku tõde.
2010. aastatel on Kontšalovski võitnud koguni kahel korral Veneetsia festivali Hõbelõvi. Ta lavastab nii sõna- kui ooperiteatris, kirjutab raamatuid, võtab sõna ühiskondlikel teemadel, on Venemaa filmiakadeemia Nika president. Tema loomingulise kõrgperioodi viimaseks näiteks on äsja Rooma filmifestivalil esilinastunud ajalooline draama "Patt” – Itaalia kunstniku Michelangelo lugu, milles Kontšalovski kasutab taas üht oma loomingu peamist motiivi täiuse kättesaamatusest.
„Tunnistan emotsionaalset filmikunsti – kunsti, mis opereerib tunnete reaga,” on öelnud elutööauhinna laureaat ise.
Auhinna saab Kontšalovski kätte 26. novembril, enne filmi "Patt” pidulikku linastust. Päev varem esitleb ta koos oma näitlejast abikaasa Julia Võssotskajaga filmi "Hullumaja”, mis võitis 2002. aastal Veneetsia festivalil eripreemia ja oli PÖFFi kavas ka 17 aastat tagasi, kui publik ummistas seda vaadates Sakala keskuse saali.
Teise elutööauhinna, mille saab traditsiooniliselt Eesti filmitegija, kuulutab Pimedate Ööde filmifestival välja lähiajal.
Mullu pälvisid elutööauhinna Liv Ullmann, Ivars Seleckis ja Mark Soosaar.
PÖFF leiab tänavu aset 14. novembrist 1. detsembrini.
