10 võtetel juhtunud apsakat, mis muutsid filmid hoopis paremaks
"Olles John Malkovich" - "Hei, Malkovich! Mõtle kiiresti!"
Spike Jonze muljetavaldavas filmis "Olles John Malkovich" ("Being John Malkovich") on vähe stseene, mis vajavad seletust. John Cusack avastab salajase tunneli, mis võimaldab sissekäigu üle maailma tuntud näitleja John Malkovichi pähe. Nii avaneb sisenejale võimalus olla Malkovich ja nautida asju, mida talle igapäevaselt meeldib teha.
Ühes stseenis näeb Malkovich seda tunnelit ja läheb endast välja. Ta hakkab mööda maanteed kõndima. Temast möödub auto, sealt visatakse talle õllepurgiga vastu pead. Viskaja karjub samal ajal: "Hei, Malkovich! Mõtle kiiresti!".
Selle loo taga on üks huvitav juhtum. Nimelt oli võtteplatsile salaja õlut toodud ja üks näitlejatest oli filmimise ajaks ennast täiesti purju joonud. Õllepurgi viskamisega näitas ta välja oma vaenulikkust Malkovichi vastu. Malkovich andis hiljem teada, et õllepurgi viskaja oli tegelikult John Cusacki kirjutamispartner ja üks paljudest, kes tahtsid õhtul hilja toimunud võtte jaoks proovida pooleldi täis purki vastu Malkovichi pead loopida. See õnnestus tal juba esimesel korral.
"Tavalised kahtlusalused" ("The Usual Suspects") on üks 90ndate edukamaid filme. Tegemist on linateosega, mis suudab pinget terve aja üleval hoida. Sealgi leidub stseen, mis kujunes teistsuguseks, kui algselt planeeritud.
Rivistuse stseen on filmis üks tähtsamaid. Kahtlusalused seisavad küljekuti ja tutvustavad ennast kordamööda. Iga karakter naerab oma rida öeldes, kuigi nii polnud tegelikult ettenähtud. Algselt oli tegu tõsise stseeniga.
Tegelikult oli asi selles, et üks näitleja oli terve päev võidelnud kõhugaasidega, mistõttu peeretas ta sel võttepäeval kogu aeg. Selleks näitlejaks oli Benicio del Toro. Õnneks muudab naermine stseeni kümme korda paremaks ning annab tegelastevahelisele kamraadlusele hoopis suurema tähenduse.
Francis Ford Coppola tahtis esimest "Ristiisa" ("The Gidfather") filmides Luca Brasit kehastama meest, kes oleks suur ja hirmutav. Coppola õnneks külastasid ühel päeval võtteplatsi reaalsed gängsterid oma turvameestega. Üks nendest meestest oli Lenny Montana. Ta sai Brasi osa endale kohe, kui Coppola teda nägi.
Stseen oli iseenesest lihtne. Luca pidi kohtuma Corleoniga ja talle austust avaldama. Kuna Corleoni osatäitja tekitas Montanas aukartust, hakkas ta suurest närvist kokutama.
Coppolale meeldis see nii väga, et ta lasi veel lisaks ühe stseeni filmida. Seal Brasi harjutas, mida ta Corleonile ütleb. Coppola enda sõnul oli see hea otsus, kuna läbi selle paistab Corleon hirmsama ja tugevamana.
"Muretu rännumees" ("Easy Rider") on üks 20. sajandi mõjukamaid Ameerika filme. See valmis suuresti improviseerides, otsuseid tehti käigu pealt ja mindi vooluga kaasa.
Stseen, mis algab New Orleansis Mardi Grasil on Peter Fonda ja Dennis Hopperi jaoks justkui hallutsinatsioonidest pungil narkootiline unenägu minevikust. Selle stseeni valmimiseks otsustas Hopper anda enda filmitegijatest sõpradele 16mm kaamerad. Lisaks kaameratele, said nad ka vabaduse filmida seda, mida nad soovivad.
Täpselt seda nad tegidki. Probleem oli selles, et kõigil oli nii lõbus ja filmimisele ei keskendutud. Enamus kaadreid olid fookusest väljas, ülesäritusega ja liiga hüplevad. Liiguvad ka jutud, et Hopper kaotas peale seda enesevalituse ja lõhkus kitarri, lüües sellega vastu kaameramehe Barry Feinsteini pead.
Lisaks oli filmikasset korraks päikesevalguse käes. See põhjustas palju valgusega seotud kahjustusi. Lõpuks otsustas Hopper siiski, et kõik see läheb paraadiga väga hästi kokku ning jättis selle filmi sisse. Sellest sai ka filmi üks kuulsamaid ja orginaalsemaid stseene.
Nikoz Kazantzakise raamatul põhinevat Martin Scorsese vastuolulist meistriteost "Kristuse vimane kiusatus ("The Last Temptation of Christ") saab võtta radikaalse tõlgendusena tavalisest piibliloost, mis jutustab Kristuse viimastest päevadest.
Filmi lõpu poole on stseen, kus Kristus on risti külge naelutatud, tehes sellega inimkonna jaoks ülima ohverduse. Selles stseenis karjub Willem Dafoe:"See on saavutatud!". Scorsesele sobis see väga hästi ja ta liikus filmimisega edasi. Samal ajal kui järgmise stseeni jaoks ettevalmistusi tehti, rääkis operaator Scorsesele, et avas kaamerate filmikassetid ja seetõttu võis esineda valgustuses kahjustusi.
Tagasi New Yorki jõudes nägi Scorsese, et tõepoolest oli film natukene kahjustada saanud. Seekord läks neil õnneks ja see töötas nende kasuks. Kahjustus muutis terve selle stseeni hulga spirituaalsemaks.
Mike Nicholsi "Elluastuja" ("The Graduate") oli igas mõttes revolutsiooniline film. Seal olid uuenduslikud stseenid ning värske ja dünaamiline viis armastusloo jutustamiseks.
Filmi viimased minutid. Benjamin Braddock avaldab viimaks Elaine Robinsonile armastust. Nad sõidavad bussiga päikseloojangusse. Mõlemad istuvad õnnelikult bussi tagaistmel ja naeravad. Mõne hetke möödudes nende näod muutuvad tõsisemaks ja mõtlikumaks. Tihti tõlgendatakse seda, et noorpaar hakkas oma ühise tuleviku üle muretsema. See annab filmile erilisema lõpu, jättes publiku tuleviku üle mõtisklema.
Tegelikult jäi kaamera kogemata käima ja näitlejad üritasid lihtsalt järgmise stseeni filmimise jaoks rollis püsida. Kuid Nicholsile meeldis see nii väga ja otsustas filmi lõpu selliseks muuta.
Tegu on ühe tuntuma apsakaga filmist "Kesköine kauboi" ("Midnight Cowboy") . John Voight ja Dustin Hoffman üritavad New Yorgis oma elu üles ehitada, kusjuures Hoffman on väga lähedal mõistuse kaotamisele. Mõlemad tegelased on väga isepäised.
Ühes stseenis jalutavad mõlemad mööda tänavat ja jutustavad. Selle jaoks oli kinni pandud terve tänav. Üks Mannhattani taksojuht sellest ei hoolinud ja sõitis tuimalt edasi, ajades Hoffmani peaaegu alla. Hoffman püsis karakteris ja lõi tugevalt käega vastu autot, karjudes samal ajal: "Mina kõnnin siin!". Direktor John Schlesingerile meeldis see nii väga, et lasi stseeni mitu korda uuesti teha. Sellest kujunes aga üks levinumaid ja enim korratumaid lauseid popkultuuris.
Legendaarne režissöör Akira Kurosawa muutis meie nägemust filmikunstist. Ta täitis samuraifilmid emotsioonidega, kasutades seejuures imelisi ja ajast ees visuaale.
"Sanjuros", mis on "Yojimbo" järg, pidi olema viimane võitlus, kus filmikangelane läheb vastu oma vaenlasele Hanbeile. See pidi olema pikk ja võimas lahing.
Mõlemad jõuavad oma mõõgad välja võtta ja Sanjuro tabab esimese torkega voolikut, mis eelnevalt Hanbeile külge sätitud oli. Voolik läks torkest katki ning verd purskas igale poole. Kurosawa otsustas selle filmi viimaseks stseeniks jätta. See vere tohutu purskamine kandus edasi väga paljudesse teistesse Jaapani filmidesse, aga ka näiteks Tarantino "Kill Billi" filmidesse.
Seda, et Leonardo DiCaprio üks talendikamaid näitlejaid on, teavad enamus. Tema saladuseks on see, et ta seab oma lati alati väga kõrgeks ja tänu sellele esineb ulatuses, milleks vähesed näitlejad suutelised on. "Vabastatud Djangos" ("Django unchained") kehastub DiCaprio üheks istanduse omanikuks, lisaks oli ta veel tulihingeline rassist.
Ühes stseenis mõistab ta, et mõlemad Schultz ja Django petavad teda ja ta on kõike kergemeelselt uskuma jäänud. Vesteldes kahe petturiga, lööb ta tugevalt käega vastu lauda. Õnnetuseks tabab ta oma käega täpselt klaasi, mis laual oli. Samal ajal kui veri mööda ta kätt voolab, lausub ta, et tapab Django armastatu, kui ta enda tahtmist ei saa. See, et DiCaprio ennast klaasikilluga vigastas ei olnud planeeritud, kuid andis siiski väga palju juurde, sest näitleja ei lasknud end sellest häirida.
Kui Spielberg alustas filmi "Lõuad" ("Jaws") võtetega oli ta väga kindel, et haid näidatakse filmis palju. Õnneks või kahjuks polnud rekvisiit piisavalt hea.
Spielberg otsustas näidata ainult haikala ülemist poolt, lisaks mõnda pilti selle näost. Ta lisas, et see tegelikult aitas filmil olla "vähem on rohkem" stiilis. Lõpptulemusena andis hai harv nägemine filmile õudsama maigu.
