ARVUSTUS | Õudusfilm "Doktor Uni" on meelelahutuslik, kuid mitte väga meeldejääv
Isegi vaatamata pikkusele on “Doktor uni” vaieldamatult kaasahaarav meelelahutus, kuid sama vaieldamatult ei ole tegemist eriliselt meeldejääva šedöövriga, millest võiks kujuneda loo esimese osa, Stanley Kubricku “Hiilgus” (1980), sarnaselt kultusfilm.
39 aastat on möödunud Kubricku filmist ning Overlook hotelli traagilistest sündmustest, sellest mil väike Danny oma armsas kampsunis mööda kummitavaid hotelli koridore ringi kärutas ning majast hõnguvat kurjust aimas. Sama palju on möödas legendaarsetest mällu sööbinud kaadritest, kus kurjakuulutava irvega Jack (Jack Nicholson) kirvega oma lambukesi mööda hotelli taga ajas.
Neile, kes pole kursis või ei mäleta, siis mõlemad filmid, hetkel kinodes jooksev järg “Doktor uni” ja loo esimene osa “Hiilgus”, baseeruvad Stephen Kingi samanimelistel romaanidel. “Hiilgus” (1977) oli Kingi kolmas romaan ning paljuski ka läbimurdeteos. 2013. aastal peale mitmekümne aasta jooksul aeg-ajalt kerkinud küsimusi, mis tolle loo tegelastest ja just Dannyst sai, nägi ilmavalgust “Hiilguse” järg “Doktor uni” ning sellest kujunes koheselt ka bestseller.
Kui täna peetakse “Hiilgust” filmiklassikaks, siis toona oli filmil ka omajagu kriitikuid, seal hulgas King ise, kes heitis lavastajale näiteks ette raamatus olnud tegelaste mitte mõistmist ning ka Nicholsonile Jacki hulluse ülemängimist. Uue filmiga, kuigi ka siin on erinevusi raamatust, on sulesepp aga rahul. Mõlemad raamatud sisaldavad psüühiliste erivõimetega inimeste liini (näiteks võime telepaatiliselt suhelda), kuid kui esimene linateos oli pigem psühholoogiline thriller, siis on uues filmis Kubricku stiilsest õudukast saanud X-Meeste ridadesse kippuv superkangelasfilm, seda vähemalt osaliselt. Liinid - alkoholism, vägivald ja vägivaldsed kohad ning supervõimed seovad aga filmid ühte.
Kunagi väike nunnu poisike Danny, kes pidi teda kirvega taga ajava hullunud isa eest põgenema, on nüüd keskealine elupõletajast alkohoolik (Ewan McGregor), kes end deemonite eest põgenemiseks pudelisse uputab. Nii nagu uputas kunagi tema isa Jack. Ometi ei lase need deemonid teda kunagi päriselt lahti ja Overlook hotellis toimunud traagilised sündmused, kui ka mehe enda üleloomulik jõud, mis võib olla paiguti ehmatav, ei jäta teda. Sihitult uude linna rännates aitab aga kontvõõras Billy (Cliff Curtis) Danny taas jalule ning mees hakkab kohalikus haiglas sanitarina oma võimeid rakendades surijaid teise ilma aitama, teda saadab selles ülesandes sarnaselt üleloomulike võimetega kass, kes alati teab, kes parasjagu minemas on.
Samal ajal kulgeb paralleelne lugu pahalaste kambast, kes mustkunstniku kübarat kandva hipiliku Rose'i (Rebecca Ferguson) juhatusel eriliste võimetega lapsi jahivad nende shiningust vampiirilikul kombel toitudes. Ei, nad ei ime verd, vaid imevad endasse lapsest välja tulevat nn. auru või aurat, mis on neile kui elueliksiir, muutes nad surematuks. Paraku jääb aga tõelise väega lapsi aina vähemaks ning ka nende termostesse (jah, tõepoolest termoselaadesed topsid) kogutud varu ”aur” hakkab otsakorrale jõudma. Ilma selleta aga hääbuvad nad tolmuks nagu iga teine surelik.
Sellele mustlas karavanina liikuvale vampiir-hipi kambale jõuab jälile väike shining alias Abra (Kyliegh Curran), kelles on ennenägematu hulk väge. Ühtlasi on tüdruk sõbrunenud Dannyga ning siit moodustub liit, et pahalaste kambale lõpp teha. Teekond viib, nagu ringid ikka ükskord täis saavad, Danny deemonite pessa ehk legendaarsesse Overlook hotelli (kusjuures sama koht, kus Kubricku filmi filmiti), kus lõppeks minevik end kordab. Onju üks lugude põhiliine - see on koht, mis tõmbab kurjust ligi.
Film vältab kaks ja pool tundi ning on pigem aeglaselt vunki koguv, kuid samas laseb kõigel mõnusas tempos areneda ja hoiab vaatajat piisavalt kütkes. Fännide jaoks on kahes filmis ka mõnusaid ühisosi, muusikast 36-aastase vahega kirjutatud jätkuvate liinide või kuulsate korduvate kadreeringuteni. Veidi kentsakalt mõjub küll kunagise taasloomine, nt Danny kohtub hotellis oma isaga, keda ilmselgelt ei mängi Jack Nicholson, kuigi näitleja on temasarnaseks tehtud.
Seda filmi veavad näitlejatöödega noor uljas supervõimetega Kyliegh Curran ja seksapiili ning õudusjudinaid pakkuv Rebecca Ferguson, kes näljasel pilgul alati “toitu” otsib. Samas peab Fergussoni kohta tõdema, et kuigi ta on Johnny Deppi Kübarsepalt kübara laenanud verejanulise kurikaelana nauditav ja pakub mõnusat hea-paha duelli, siis ei saa seda võrrelda Jack Nicholsoni hirmutava hullumeelsusega.
Siiski on need kaks naist filmi pärlid, samal ajal kui Ewan McGregori teeb pigem keskpärase rolli. Paiguti näib, et ta näitleb vaid poolenisti pingutades ja olles nagu McGregor ikka mitte deemonitest murtud Danny, kes siiani elab lapsena kogetu hirmus. Arvestades, et kui õudus ja üleloomulikud elemendid ära jätta, siis räägib film ka sellest, kuidas ekstreemsed traumad inimesele mõjuvad ja kui raske on nendega toime tulla, siis ei teki McGregori Dannysse kunagi piisavalt sügavust.
Kõrvalosades on filmis meeldejäävad pahalaste karjast Carel Struycken ("Twin Peaksist" ja Adamsite perekonnast" tuntud hiiglane), Fergussoni nö parem käsi Zahn McClarnon ning "suuresilmne tänapäeva Marilyn Monroe" - Emily Alyn Lind, kelle Fergussoni Rose pahaks pöörab. Teised figureerivad nagu ikka lihtsalt selleks, et õigel hetkel surma saada.
Kuigi filmis, mis pakub üleloomulike jõudude kokkupõrget ja õudu, on vägivalda ja seda eriti laste vastu suunatuse mõttes, siis on õudusfilmide fännide jaoks tegemist ilmselt pigem leebe kui verdtarretava kogemusega. Linateos on samuti suuresti ligipääsetav kõigile, kes ei ole “Hiilgust” näinud või lugenud, ometi on vihjeid, seoseid ja kordusi omajagu, mistõttu soovitaks soojalt “Hiilguse” enne ära vaadata. Striimitav näiteks Netflixis.
