Ajal, mil avalikkus hindab progessiivselt mõtlevaid, aktiivselt tegutsevaid ning tundliku sotsiaalse närviga avaliku elu tegelasi, on kuninganna tahes-tahtmata ajale jalgu jäänud. Just Elizabethi tõttu kehtivad kuninglikule perekonnale endiselt üliranged reeglid ning pidevalt kõneldakse “etiketi” rikkumisest, eeskätt hertsoginna Meghanit ja prints Harry’t puudutavates uudistes. Kõigile lihtsurelikele ebanormaalselt karmina tunduvad reeglid riietumise, einestamise ja kõige muu osas on vaid jäämäe tipp — veel loetud aastad tagasi kätkesid ettekirjutused ka isikliku elu küsimusi nagu abiellumist, lahutusi ja kuninglike võsukeste riigikoolis harimist.

Veel üks küsimus, milles kuninganna endiselt eelmises sajandis viibib, on ühiskondlikult põletavad teemad. Kuigi monarhial on kohustus jääda poliitiliselt neutraalseks, hoiab Elizabeth eemale kõigist küsimustest, mis võiks rahva arvamust polariseerida. Seda imekspandavam on asjaolu, et kuninganna on väga paljude heategevusorganisatsioonide patrooniks, toetab haridus- ja meditsiiniasutusi, spordiklubisid ja varjupaiku. Otsustaks ta olulistes küsimustes arvamust avaldada, võiks ta oma tohutu mõjuvõimuga vägagi palju positiivset korda saata. Ajaloohämarustest on koguni ilmekas näide kuninganna suhtumisest teravatesse probleemidesse — kui printsess Diana soovis 1980ndatel AIDSihaigeid külastada, küsis kuninganna talt nina kirtsutades: “Miks sa ometi midagi toredat ei võiks teha?”

Õnneks on olemas noorem põlvkond kuninglikke päid, kes eelpool nimetatud küsimustest väga hoolivad — William ja Kate toetavad lugematuid vaimse tervise organisatsioone ning Harry ja Meghan tegelevad keskkonnateadlikkuse tõstmise, feministlike seisukohtade ning naiste jõustamise populariseerimise ning rassismivastase võitlusega.