PÖFFil noori talente koolitav Lars von Trieri visuaalkunstnik ​Peter Hjorth: ole enda vastu aus ning tee vaid asju, mida armastad!

PÖFFi ja Euroopa Filmiakadeemia koostöö tulemina kohtuvad 26. novembril filmitööstuse tipptegijad, kohalikud noored moeloojad ja loovtegijad ning tulevased paljulubavad filminäitlejad. Teadmisi ja nõuandeid jagavad selleaastases koolitusprogrammis visuaalkunstnik ​Peter Hjorth (“Antichrist”, “Melancholia”, “Nymphomaniac: Vol I”), keda intervjueeris PÖFF BlackWalki pressiesindaja Marion Leetmaa.

Peter Hjorthi edu võti: ole enda vastu aus ning tee vaid asju, mida armastad “Antichrist”, “Melancholia”, “Nymphomaniac: Vol I” - need on vaid üksikud näited filmidest, mille ühiseks nimetajaks ei ole keegi muu, kui “visuaal- ja eriefektide võlur” Peter Hjorth. PÖFFi ja Euroopa Filmiakadeemia koostöö raames on Peter tänavu seotud ka Eestiga. Mitmekümnete auhindadega pärjatud visuaalkunstnik jagab enda aastatepikkuse karjääri jooksul kogutud teadmisi ja nõuandeid PÖFF BlackWalki koolitusprogrammis, mis kulmineerub 26. novembril eksklusiivse galaõhtuga. Sündmusel esitlevad EFA erinevate valdkondade koolitajatelt nõuandeid saanud moeloojad ning loovtiimid oma ühise töö vilju ning rahvusvaheliselt tunnustatud professionaalid, teiste seas ka Peter ise, tulevad neid kohapeale hindama.

Enne veel aga uurisime, kuidas on kulgenud Peteri karjäär ning mida hinnatud professionaal oluliseks peab.

Peter, sul on selja taga pikk karjäär, seega ei palu ma sinult kogu eellugu - küll aga võiksid veidi rääkida, mis ajendas sind spetsialiseeruma visuaal- ja eriefektidele filmis ning mida pead enda karjääri tipphetkedeks?

Ma arvan, et minu karjääri tipphetked on filmid “Dogville” ja “Untamed”. Esimeses filmis, “Dogville”, lõime me üsna põhjalike edasiarendustega visuaalefekte. Mis mind selle juures kõige enam rõõmustab on tõsiasi, et mitte ükski vaataja ei pannud loodud efekte tähele. Küll aga toodi välja filmi ilu ja kummalisus. Teise filmina tõin ma välja “Untamed”. Seal suutsime peamiselt vaid arvuti abil luua olendi, kellel oli filmis nii silmatorkav iseloom kui ka füüsiline kohalolu - see oli suur õnnestumine!

Nendes rõõmudes peitub ka põhjus, miks sellele valdkonnale truuks olen jäänud. Mind on alati paelunud nii piltide kui tehnoloogiaga töötamine, mistõttu on “kinomaagiaga” tegelemine ideaalne väljund jutustada lugusid võimalikult lihtsate vahenditega. Karjääri varasemas etapis töötasin ka reklaamide ja muusikavideotega. See oli samuti suurepärane kogemus, kuid peagi mõistsin, et minu süda kuulub fiktsioonile.

Kas on ette tulnud ka tunnet, et “Nüüd aitab!” ühes sooviga kõigest eemale kõndida?

Paar aastat tagasi pidin tõepoolest tööst pausi tegema. Kui tunned, et käsil olevatesse projektidesse ja ümbritsevatesse inimestesse enam kogu südamega panustada ei suuda, siis leian, et väga oluline on julgus seda tunnistada ning aeg, nii kauaks kui tarvis, maha võtta.

Julgus enda vastu aus olla on tõepoolest tähtis. Milliseid omadusi on veel oluline omada, et selles peadpööritavas valdkonnas, filmitööstuses, kainet mõistust säilitada?

Minu jaoks toimus pöördepunkt ja “kainenemine” alles 90ndate lõpus. Jõudsin tõdemusele, et kõige olulisem on midagi teha vaid seetõttu, et sa seda tõepoolest armastad. Kui ma oleksin filmitööstusesse asunud au ja kuulsuse või suurte rahatähtede nimel, ei oleks ma tõenäoliselt vastu pidanud ega täna siin, kus olen.

Kui me räägime sinu valdkonnast filmis, visuaal- ja eriefektid, siis kas võiksid kirjeldada selle mündi kahte poolt - mis on kõige paeluvam ning mis kõige raskem?

Koostöö andekate inimestega - see on midagi, mida ma tõeliselt naudin ning mulle tundub, et võin ennast selles osas väga õnnelikuks pidada. Kõige raskem kipub olema aga töö- ja eraelu balansis hoidmine. Sageli olen sunnitud perest pikalt eemal olema ning see võib väga raske olla. Proovin siiski tasakaalu säilitada nii palju kui võimalik ning ümbritsevaid inimesi nii vähe alt vedada kui võimalik.

Kuidas sinu tavapärane tööpäev välja näeb? Kas filmitööstuses üldse eksisteerib taolist asja?! Võib-olla peaksin küsima hoopis niipidi - milline tööpäev on olnud kõige hullumeelsem?

Mõned päevad kätkevad endas vaid koosolekuid ning on väga tavapärased kontoripäevad - oskan ka seda nautida. Kui mõelda aga kõige hullumeelsemale päevale.. Üldiselt ma arvan, et nendeks võib lugeda võttepäevi, mil samaaegselt toimub väga mitme kaameraga filmimine.

Kui aga konkreetsem olla, siis näiteks filmi “Dancer in the Dark” ühel võttepäeval kinnitasime liikuva rongi külge 100 kaamerat. See oli pöörane - juba ainuüksi kaamerate seadistamine oli paras vägitükk! See-eest kõigiga, kellega tol päeval töötasime, tekkis väga tugev emotsionaalne side ning usun, et mitte keegi meist ei unusta seda päeva eal. Tantsijate ja muusikute kohaolu tegi selle kõik nii ilusaks, et sa tõepoolest tahtsid nutta!

Millised on sinu jaoks kõige suuremad inspiratsiooni ammutamise allikad?

Iga projekti jaoks püüan leida erinevaid inspiratsiooniallikaid. Veedan väga palju aega teadusuuringuid lugedes ja erinevaid lahendusi katsetades, kuid enamasti lasen kunstilisel inspiratsioonil tulla minuni läbi inimeste, kellega töötan.

Mis on sinu arvates suurimad raskused saavutamaks edu visuaal- ja eriefektide vallas? Kas on mingeid levinuid vigu, mida algajad ikka ja jälle tegema kipuvad?

Kuigi minu töö seisneb peamiselt eelproduktsioonis, kontseptualiseerimises ja töötlemises, siis arvan, et kõige olulisem on teadvustada ja teha läbi kogu filmi tegemise hirmutav reaalsus. Mul on näiteks väga hea meel, et olen saanud töötada filmis valgustusega - see on midagi, millest film ja hea pilt alguse saavad.

Maailmas peetakse hetkel igas valdkonnas tuliseid diskussioone jätkusuutlikuse teemal - kuidas olla enda töös võimalikult loodussõbralik ja säilitada eetilisust. Kas see teema on esile kerkinud ka filmitööstuses?

Rääkides konkreetselt minu valdkonnast, siis leian, et tänu visuaalefektidele hoiame kokku väga palju ressursse. Loodan, et peagi töötame välja ka lahenduse, mille abil ei peaks filmitööstuses tegutsevad inimesed niivõrd palju lennureise pidevalt ette võtma.

Oled selleaastase PÖFF BlackWalki koolitusprogrammi, mille eesmärk pikas perspektiivis on arendada kohalikku haridussüsteemi justnimelt filmi vallas, üks koolitajaid. Kui oluline see idee sulle tundub?

Läksin selle ideega kaasa, sest arvan, et iga aspekt filmitööstuses vääriks ja vajaks tegelikult paremaid haridusvõimalusi. Minu jaoks on oluline mitte õpetada ainult konkreetseid oskusi - kuigi loomulikult, ka see on väga tähtis -, vaid õpetada ka seda kuidas kasvatada teadmisi ja luua võrgustikku enda ümber. Igasugune käsitöö ja kunst on pidevas arengus, mistõttu on äärmiselt oluline koguda laiahaardelisi teadmisi ning puutuda kokku erinevate inimestega. Enda oskustepagasit tuleb pidevalt uuendada.

Milline on sinu soovitus kellelegi, kes alles unistab alustada karjääri visuaal- ja eriefektide vallas?

Esiteks, ära karda pöörduda koostööettepanekuga inimeste poole, keda imetled. Teiseks, õpi selgeks mõni spetsiaalne tarkvara, näiteks “Nuke”, ja mine tööle kuhuiganes sa saad ning ümbritse end heade inimestega!

Ja lõpetuseks üks lihtne küsimus (või kas ikka on) - mis on sinu enda kõigi aegade lemmikfilm?

Lemmikuid on tegelikult vähe, kuid arvan, et Andrei Tarkovski on täielik lagi! Siiski ei sooviks ma kunagi temasarnaselt töötada - see sai talle praktiliselt saatuslikuks. Kuid tema filmid on suurepärased näited sellest, kuidas enda visiooni jälgides ning mitte alla andes on võimalik saavutada imelisi tulemusi. Niisiis, kui peaksin ikkagi lemmiku välja tooma, oleks selleks “Stalker”.