“Elu keerukaim etapp oli kümme aastat tagasi — vend Rünno elas siis minu juures ja ema oli haige. Kumbki ei saanud oma eluga iseseisvalt hakkama. Vend sai, aga kohe, kui mu silma alt välja jäi, oli käpuli ja pidin ta enda koju tagasi tooma. Ema põdes elu viimases faasis õpetajatele iseloomulikku haigust — mälu nõrkust. Oleksin vast saanud kõigega paremini hakkama, kui oleksin kutsetöö ja teatri juhtimise kõrvale jätnud. Ikka lootsin, et läheb kõik õiget pidi, aga ei läinud. Venna alkoholism nõrgestas ta, ta jäi kopsupõletikku, millest enam välja ei tulnud. Selle oli kaheksa aastat tagasi,” meenutab Saaremäe.