Tina Turner 80! Lauljanna elu täis draamasid: arvan, et mul on häbi. Olen sellest piisavalt rääkinud
Hiljutises intervjuus New York Timesile nõustus legendaarne diiva heitma pilgu oma elule. Tervele elule, mis teatavasti polnud mingi meelakkumine. Enda 20ndatele ja 30ndatele eluaastatele tagasi vaadates – mil lauljatar oli abielus vägivaldse Ike Turneriga –, ütles ta vaid: "Arvan, et mul on häbi. Olen sellest piisavalt rääkinud."
Mehe kohta, kellele ta enam ei kuulu, ütles ta siiski üht: "Ma ei tea, kas suudan kunagi andestada kõike, mida Ike mulle tegi. Kuid Ike on surnud. Nii et tema pärast me enam muretsema ei pea."
Kuigi Tina loeb oma mineviku mahamaetuks, löövad tema eludraamad ja hitid laineid Broadwayl muusikalis "Tina: The Tina Turner Musical", mille juures on ta ametis konsultandina. Midagi enamat temalt loota ei maksa, lavale lähim koht, kust teda leida võib, on esirida.
"Ma ei laula. Ma ei tantsi. Ma ei löö end üles," ütleb ta. Kümne aasta eest pensionile jäänud legend elab nüüd vaid iseendale. "Mul sai laulmisest ja kõigi õnnelikuks tegemisest villand. Midagi muud pole ma terve elu teinudki. Mul oli kohutav elu. Ma muudkui sundisin end jätkama, lootes, et sellest tuleb midagi. Midagi tuligi."
Ammutab hingekosutust budismist
Muusikaliga töötamine on sundinud teda siiski enda minevikku revideerima, ja see pole olnud kerge: "Sest mõningate aegade meenutamine ei tekita just meeldivaid tundeid. Kuid ma mõistsin, et seda lugu ei saa enam keegi teine rääkida, sest kõik on läinud. Ja nüüd olen selle üle uhke."
Uhke, sest ta pidi pärast ränka esimest lahutust ise jalad alla saama.
"Kui ma Ike’iga tutvusin, polnud mul kuhugi mujale minna. Kui ma temast lahutasin, ei saanud ma temalt midagi, seega pidin tagama endale ja oma perekonnale julgeoleku."
Lahutus Ike Turnerist ja vajadus hingelise julgeoleku järele viisid Tina juba 1970ndate lõpus budismi rüppe. Soka-gakkai, traditsioon, millega Tina on tänaseni seotud, keskendub Lotus Sutrale, ning näeb ette selle nime ümisemist jaapani keeles – Nam-myoho-renge-kyo –, et saavutada ligipääs oma tervikolemusele, austades samal ajal oma tavaelu väärikust ja võimalusi.
"Mõni inimene sünnib armastavasse perekonda. Näiteks tervitavad kõik pereliikmed üksteist hommikul, söövad koos hommikust, suudlevad enne lahkumist. Nende kodus on harmoonia ja armastus. Kui sünnid sellisesse perekonda, võtad selle ellu kaasa," räägib ta. "Kuid mõni inimene sünnib olukorda, milles ta kogeb kõike muud kui armastust. Maailm on täis sellisesse olukorda sündinud inimesi. Nad rändavad läbi elu pimeduses. Arvan, et maailma suurim probleem täna on inimesed, kel puudub arusaam tõelisest armastusest."
Ka Tina ise sündis sellisesse olukorda – kuid leidis armastuse loodusest.
"Kui sa pole armastava ema laps, võidakse sind ümbritseda armastavate inimeste ja olukordadega, ja see õpetab sind armastama. Minu ema ei tahtnud mind, ja nii kogesin, mis tunne on olla soovimatu laps. Kuid ma leidsin armastuse, kui olin omaette. Läksin loodusesse, sõin vilju. Ronisin puude otsas. Leidsin loodusest armastuse, sest loodus on armastus. Ühinesin looduse ja loomadega ning leidsin armastuse ja harmoonia. Olen väga õnnelik, et leidsin armastuse loodusest, sest hiljem olin jälle armastuseta suhtes, ja leidsin ikkagi tee armastuse juurde. Sa leiad armastuse, kui sinus on armastus."
Sai abikaasalt neeru
Hingeline areng on aga protsess, millel pole algust ega lõppu. "Vaimne areng kestab, kuni oleme sellel planeedil. Arvan, et areng kestab lahkumiseni, ja sa saad teada, kui kaugele oled jõudnud, alles siis, kui oled läinud."
Nüüd, kui karjäär on möödanik, võib Tina vaid iseendale elada, kuid ta ei tee seda üksi, vaid Saksa muusikamagnaadi Erwin Bachiga, kelle juurde Šveitsi kolis ta 1995. aastal, olles võitnud ta südame ühe lausega: "Tahan, et armatseksid minuga."
Paar abiellus 2013. aastal, ja vaid kolm aastat hiljem pandi proovile nende abieluvande "haiguse" osa. Tinal oli kerge insult, tal diagnoositi vähk, ja kui ta dialüüsiaparaadi küljes oli ja arstid hoiatasid, et ilma uue neeruta ta sureb, annetas abikaasa talle oma neeru.
"Ja teeksin seda uuesti," teatas Bach, mispeale Tina vastas: "Ma võin vajada ka teist neeru."
"Ma olin valmis surema. Olin 70ndate eluaastate lõpus, mu õde suri 74aastaselt ja ema 84aastaselt, ja ma arvasin, et võib-olla on nüüd minu kord," rääkis ta. "Budismis me aktsepteerime elu ja surma. Surm pole mulle probleem, mul pole midagi lahkumise vastu."
Poeg võttis endalt elu
Nüüd tunneb Tina end paremini kui kunagi varem. "Olen õnnelikum kui kunagi varem. Õnnelikum, kui ma kunagi elus olen lootnud olla," ütleb ta. "See tähendab, et elasin suurema osa oma eluraskustest üle siis, kui olin noor. Ja minu õnn tuli siis, kui enamik inimesi kannatab vanaduse ja haiguste all. Olen läbi ja lõhki õnnelik."
Murepilved sõuavad mõistagi üle ka selle õnnetaeva. Möödunud aastal tegi 59aastasena ootamatult enesetapu tema poeg Craig Raymond Turner, kes oli sündinud enne abiellumist Ike Turneriga, kui Tina oli vaid 18aastane. Craigi isa oli saksofonist Raymond Hill.
Miks tema esiklaps elust lahkuda otsustas, seda Tina ei tea ega saagi teada, sest poeg tundus olevat leidnud õnne nii töös kui isiklikus elus.
"Ma ei tea ikka veel, mis oli viimane piisk tema karikas. Sest ta rääkis, et on leidnud tüdruksõbra ning pole kunagi varem ühegi naise vastu selliseid tundeid tundnud. Ta pidi selle naisega kuu hiljem mu sünnipäevale tulema. Ta sisustas korterit, mille talle aastate eest olin ostnud. Tal oli uus töö mainekas California kinnisvarafirmas."
Tina kahtlustab, et asi oli üksinduses, kuid miks ta sellisel juhul oma tüdruksõbraga ühendust ei võtnud? "Mul pole aimugi, mis ta maha niitis, peale millegi, mis oli seotud üksindusega. Ta oli introvertne inimene, väga tagasihoidlik, kuid kui mõtlen meie viimastele vestlustele, märkan muutust. Viimasel paaril korral, kui rääkisime, olid meie jutud teistsugused, kuid ma sain sellest aru alles pärast tema surma."
Julgustab raskustele vastu astuma
Lisaks Craigile on Tinal abielust Ike Turneriga 58aastane poeg Ronnie Turner. Ta lapsendas ka Ike’i pojad Michael ja Ike Turner juuniori, keda ta kasvatas koos Craigi ja Ronnie’ga.
Tina on kirjutanud oma kirevast elust raamatu "My Love Story", ning tagasi vaadates näeb ta, et tema laulud on alati rääkinud ta enda elust ja kogemustest. "Emotsioonid, mida väljendasin, olid ehtsad, sest ma olin need läbi elanud. "Fool in Love", "I Don’t Wanna Fight", "River Deep Mountain High", isegi "Private Dancer", mis räägiks justkui prostitutsioonist, kuid tegelikult ikka lootustest ja unistustest, naistest nagu mina, kes satuvad kurbadesse olukordadesse ja leiavad ikkagi jõudu edasi minna.
Tina loodab, et õnnelikku elusügisesse jõudnuna on ta ka targemaks saanud. "Elu loobib me teele kohutavaid takistusi, kuid neist saab üle, kui oleme tugevad, vastupidavad ja usume endasse, usume suurtesse unistustesse. Loodan, et igaüks, keda mu lugu puudutab, ajab selja sirgu ja pea püsti, ja ütleb: "Ma suudan!"
