Näosaate Marianne Leibur kuulsusest, tuntud perekonnast ja keerulisest elukorraldusest: nädala algused Rootsis, nädalalõpud kodus!

Näosaates eelmisel pühapäeval eriti õrntugevalt end paljudele südamesse laulnud Marianne Leibur tunnistab, et sel aastal üllatas ta iseennastki oma otsusejõuga enda turvapiiridest välja murda. Seni oli ta meelsamini endassetõmbunud ja väga kodu külge hoidev.

1. detsembril, kui eetrisse jõudis näosaate kaheksas ehk viimane stuudiovoor ja Marianne Lei­bur võitis Sade laulu "Is It a Crime" vaimustava sooritusega teise koha, tagades endale finaalipääsu, tähistas ta ka oma 24. sünnipäeva! Päeval perelõunaga vanemate kodus. Mõistagi oli kohal ka tema vanaisa Kalju Terasmaa (85). Tütretütre etteastetele näosaates jagub vanaisal vaid kiidusõnu, ainsa märkusega: "Vaata, et sa liiga ei tee, ennast ära ei murra!" Õhtul korraldas Marianne sõbranna enda juures kodus Marianne auks õhtusöögi lähedaste sõprade seltsis.

Kui ma intervjuu hommikul ärgates raadio mängima klõpsasin, kõlas sealt samal hetkel Marianne laul "Soojad sõnad". Rääkinud talle kohtumisel hakatuseks sellest toredast kokkusattumusest, imestab noor täht siiralt: "Tõesti või?" Tunnistades, et pole veel harjunud end raadiost kuulma.

"Need korrad, mis ma ise olen autos kuulma juhtunud, võtavad muidugi mul näo naerule." Eriliselt mäletab ta, kui mängiti esimesest korda "Kauneid hetki". Kalju Terasmaa meloodiat, millele Marianne kaks suve tagasi enda kirjutatud sõnade ja oma häälega uue elu andis.

"Peatasin siis auto ja kirjutasin kohe vanaisale sõnumi: kuulad ju ka, eks? Praegu raadiost tuleb!"

Tolle laulu olla vanaisa kirjutanud aastalõpu kingituseks vanaemale. Aastal 1954, kui nemad olid noored armunud. Menukas laulja, hinnatud löökpillimängija Kalju ja muusikaõpetaja Taimi elasid õnnelikus abielus ligi 40 aastat. Paraku jäi Kalju siis leseks. Marianne teab vanaema vaid fotode ja teiste mälestuste järgi.

Paar suve tagasi tõi vanaisa selle svingimeloodia noodikirja sahtlist välja. Ulatas lauljateed alustanud tütretütrele: "Vaata, kas sellest oleks veel asja?!" Laulu sõnu teises vihikus pelgas vanaisa vist liiga isiklikuks. "Kirjutasin uued sõnad vanaisa suvekodu õuel Padisel. Lähtudes vanaisa mälestusest ja "...küllap veel kohtume" lootusest."

Stockholmis eluülikoolis

Loomult ujedavõitu, pigem omaette ja omade ringi hoidev Marianne sundis end tänavu mugavustsoonist välja, topelt proovile panema. Näosaatele lisaks karastab Marianne end eluga Rootsis. Õppides Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia džässiosakonna magistrantuuris, haaras ta võimalusest saada aastaks vahetustudengiks Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis.

"Nädala algused Rootsis, nädalalõpud kodus. Õnneks lennukiga saab kohale päris kiiresti ja odavamaltki, SAS pakub vahel ka 30euroseid noortepileteid. Alati nii õnneks ei lähe, ühel reedel tuli mul lennata 200eurose piletiga tagasi."

Laevaga maabus ta Stockholmi vaid esimesel korral, kogu elutarbeline kraam auto peal.

Kalevipoja-masendust pole tal Root­sis peale tulnud. "Esiotsa oli Stock­holmi maandudes tunne, nagu läheks väikesele puhkusele. Koolipäe­vad pole seal ju nii pikad, õhtuti olen vaba kodus süvenema asjadesse, milleks Eestis aega ei jää." Näosaate proovid, harjutamised ja esinemised mitmes muusikakoosluses, debüütalbumi salvestused. "Rootsis ongi ju ainult kool ja ma ise," naeratab Marianne.

Rootsi valis ta eeskätt ühe väärt erialaõpetaja pärast, keda oli kiitnud varem tema juures õppinud Kadri Voorand, kes on nüüd muusikaakadeemias Marianne õpetajaks. "Pluss kaas­õpilased, kogu teistmoodi keskkond. Puutun järjest kokku uute inimestega, võimalustega..." Kõheldes lisab ta: "Mõtlen, et võiks luua rohkem muusikalisi sõprussuhteid sealsete õpilaste seas. Neid on seal koos ju üle kogu Euroopa ja mujaltki. Nendega muusikat luua. Nende kaudu on ilmselt võimalik saada tulevikuks häid kontaktegi."

Kontakte tasub otsida

Võisteldes kevadel Riga Jazz Stage’il, tutvus Marianne ühe rootsi tüdrukuga. Otsides taskukohast elamist suurde Stockholmi linna, kirjutas talle: kui kuuled, et keegi üürikaaslast kampa otsib, anna mulle teada! Ja saigi üliheal pakkumisel kohe sabast kinni.

"Mul väga vedas! Maksan sama palju, kui küsitakse ühikatoa eest. Aga nüüd elan eramajas, aias on isegi bassein! Pererahvas elab ülakorrusel, meie jagame kolme peale alumist korrust. Igaühel oma tuba, pluss ühine köök ja elutuba. Kõik on majapidamises olemas. Pealegi see kant, Lidingö saar, on hästi ilus, Nõmme laadi eramurajoon, metsa on ümber mõnusalt palju. Koolist vaid pooletunnise sõidu kaugusel."

Muide, 1970ndate keskel oma kuldaja tõusul soetasid mõlemad ABBA paaridki omale eramud just prestiižikale Lidingöle.

Karjakuti kommuunielu kogemust Mariannel seni ilmselt polnud. Milliste proovikividega on see teda karastanud?

"Jah, sõpradega siin Tallinnas korterit jaganud ma pole. Stockholmis üürime kolme peale kahe rootsi neiuga. Nad on minust natuke vanemad, nii et kõik on mõistlik, viisakas ja tore. Nad mõlemad laulavad gospelkooris. Käisin hiljuti nende kontserdil, see oli vägagi meeldejääv. Üks hetk on pisar silmis, järgmine hetk ei saa naeratust näolt ja lõpuks tahaks üldse tõusta püsti ja tantsida. Üldjuhul trehvame, jah, vaid õhtutundidel möödaminnes köögis. Samas on väga hea koostöö, näiteks kui keegi võtab vahel põhjalikumalt kokata, siis teeb suurema portsu – jätkub kolmele õhtuks ja veel hommikul kooli/tööle kaasagi võtta. Me ei sega üksteist, samas arvestame üksteise olemasoluga."

Näosaates hulga eesti südameid võitnud, möönab Marianne, et ta pole veel jõudnud Stockholmis end omaks elada: "Pole olnud veel seda, et läheksin sealsete õpilastega õhtul koos kuhugi välja, kas või džässiklubisse jämmile." Rootsi keeltki Marianne alles pusib iseseisvalt äpi kaudu õppida. Lapsepõlvest olid tal mõned fraasid meeles emalt, kes ka Rootsis ennast täiendanud ja teeb muusikukutse kõrvalt Tallinnas rootsi giidi tööd.

Hasardist haaratud

Kui kevadel kuulutati välja konkurss saatesse "Su nägu kõlab varsti tuttavalt", siis... "Mu sõbrad ikka aeg-ajalt meenutasid mulle – et noh, täitsid-saatsid ankeedi ära? Ma päris kohe ikka ei täitnud..." Kuni ühel ­suvepäeval koduõuel päikest nautis. Arvates, et tähtaeg on juba möödas, võttis ja piilus telefonis seda saiti. "Aga ankeet oli veel lahti, no okei, täitsin selle ära. Hulle ootusi mul polnud ega tungi, et mina pean sinna pääsema."

Siis casting'ule valituna-kutsutuna, sai Marianne hasardist haaratud:

"Mind paelus, et pidi esitama neli lugu võimalikult erinevatelt, nii nais- kui meesartistidelt. Mõtlesin: asja sellest, kas pääsen saatesse või ei, hea võimalus ennast proovile panna. Leppisin mõttega, et astun sinna ruumi žürii ette, kes ootavad, et tõestaksin ennast mõne minutiga, tehes midagi ägedat. Ebamugav nagu eksamiolukord, aga hea enesekasvatamise võimalus, et ma suudaks võtta vabamalt. Mäletan, tol hommikul, läksin suht magamata pärast suvist sõpradega koosolemist: ah, läheb nagu läheb, mul on nullstress ja mõnus!"

Selle hea tunde pealt sooritaski ta oma neli numbrit: Doris Day, Siiri Sisask, Koit Toome ja Alexander Rybak. Seda meenutades Marianne elavneb silmanähtavalt: "Lõbus hommikupoolik sai, vähemasti enda jaoks."

Menusaate turmtulle astumise juures möönab ta mõistlikku tagamõtet võita lauljana laiemalt publikut: "Jah, eks ikka. Seni on mu nimi tuttavam olnud džässmuusikute ja -publiku ringkonnas. Ehk jõuab ka mu plaat suurema hulga inimesteni."

Peidus pool

Saates on eeterlikud legend-diivad Doris Day, Juliette Gréco ja eriti smooth-jazz'i leedi Sade paistnud olevat Mariannele rohkem konti ja loomust mööda kui tänapäeva luust-lihast seksmürsk Rihanna.

"Mmm... ilmselt sellist päris popikärakat minus ei leidu. Pole selles suunas katsetusi teinud, kuid ei välista, ei sulge ka seda ust enda jaoks." Eeterlike diivade õnnestumise kohta ütleb ta: "Mulle meeldib, et nad tunduvad laval need, kes nad on. Väga naiselikud, sensuaalsed, ilusad, laulavad hästi loomulikult. Nad on lihtsalt võluvad, mitte ülepakutult, pingutatult."

Võiks arvata, et Marianne on Hollywoodi kuldajastu fänn.

"Ei, ma vist polegi olnud ühe kindla kümnendi fänn. Mäletan, kui laps olin, oli vanaisal kodus VHS-kasseti peal üks film Doris Dayga peaosas. Seda sai päris mitu korda vaadatud."

Plikana kuulas ta rohkem popartiste. Enne kui džässile sõrme andis, tegeles aga – üllatus, üllatus! – kümmekond aastat tänavatantsuga, mängides ka kodus peamiselt hip-hop- ja funkmuusikat.

Lavagraatsia järgi võiks arvata, et Marianne on võistlustantsu kooliga. Aga hoopis Joel Juhti tänavatantsu trennipõhjaga! Kust säärane hip-hop'i huvi klassikalise muusika vati sees kasvanud peretütrel?

"Aga näe!" itsitab Marianne.

Joeli trenni sattus ta sõbranna kannul. "Tema juba käis seal. Pani kodus muusika mängima ja tantsis. Vaatasin, et nii vingelt ja vabalt. Läksin siis ise ka sinna trenni. Ja jäingi käima kümme pluss aastaks." Saanud Joeli kõrval treeneriks, andis ta JJ-Street tantsukooli alt ise trenne Saue noortele. Siiski, põhistiiliks hip-hop, tunnistab ta: "Käisin kõrvalt mitu aastat ka vogue-tantsu trennis, mis on teistpidi – väga naiselik. Trennides teistega suhtlemine, esinemised, võistlused, laagrid. Kindlasti tänu sellele olen kasvatanud enesekindlust ja vabadust, ka laval." Vihjates sellega, et tema polnud lapsest peale klassi kõige eneseteadlikum ilustüdruk.

Nii Paulsi kui Malmsteni lemmik

Riia džässkonkursil võitis Marianne lisaks esikohale eripreemia läti maestrolt Raimonds Paulsilt endalt! Läbi kaheksa näosaate on paistnud, et Marianne on žüriiliikmetest teeninud eriti Mait Malmsteni lugupidamise. Ju on noor täht ka ise seda poolehoidu näo­saate tugitoolis žüriilt kommentaare ja punkte vastu võttes tajunud. "Noh, jah," tõmbub Marianne tagasihoidlikuks.

Näosaate treenerina on Mait saanud teistest žüriiliikmetest vahetuma pildi, kui ehe ja sügav keegi võistlejaist puht inimesena proovisaalis on. "Mis ma oskan öelda. Ma ju ei tea, palju ta on kursis minu kui laulja tegemistega või mis minus mõjub või ei mõju."

Võlu peab Mariannes olema. Arves­tades kas või seda, et noore lauljana on ta kui sõrmenipsust saanud nõusse endaga lavale mitme erineva koosseisu jagu väärt jazz-muusikuid.

Kena inimene, kellele on võimatu ära öelda? "Mmm..." otsib Marianne diplomaatlikke sõnu. "Tänu Otsa-koolile ja muusikaakadeemiale sain neist paljudega tuttavaks." Muide, neis koolides õppis ta paralleelselt! "Lõpetasin gümnaasiumi ja läksin mõlemasse katsetele. Arvasin, et olen akadeemia jaoks veel toores, ja mul on selle üle väga hea meel, et sain kohe, esimese katsega ka sinna sisse. Oli hea kohe-rohkem-ja-kiiremini-edasi-tunne."

Kas elu on õiglane – oled ise teistega hea inimene, on ka nemad head sinu vastu? Või paned ennast edukana maksma, hakkavad ka teised sinuga arvestama? Marianne paistab aga olevat vaba laps, kes ei lase end veel morjendada maailma heast ega kurjast.

"Seda küll, et muusikutega koostööd tehes tuleb alati see kasuks, kui (naerma hakates) oled lihtsalt "normaalne inimene"," ütleb ta vaid. "Elementaarne viisakus ja austus teiste vastu. Koostöö sujub ja on mõnus, kui sa inimesena oled ka lahtine ja tore. Heatahtlikkus toimib päriselt ka igapäeva elus."

Muusikute topeltdünastiast

Sellest polnud Mariannel kaua aimu, et tema ema Terje Terasmaa oli paljudele tuntud noore andeka löökpillimängijana ka progebändis In Spe, nende mitmetes suurprojektides, Tartu muusikapäevadelgi! "Ema ise In Spe salvestusi kodus ei mänginud."

Küll aga kuulus Marianne lapsepõlve juurde kassett vanaisa lauludega.

"Kui perega Hollandis elasime, oli meil seal kaks kassetti: "Entel-Tentel" ja Eesti Raadio Meeskvarteti oma. Pluss paar tühja kassetti, kuhu me vennaga saime oma saateid ja šõusid peale lindistada." Sellest mängust nad ei väsinud. Vanaisa lauludest esimesena ümises ta peast lugusid "Kosmos-Maa", "Rohe­lised niidud" ja "Mul metsas väike maja". Tolle loo oli Kustas Kikerpuu kirjutanud Kalju Terasmaale ja mõeldes ta suvekodule Padisel. "Olin nii õnnelik, kui väiksena pihta sain, et see laul käib täpselt meie maakodu kohta, mis on kogu aeg mu suvedes olemas olnud."

Marianne esimesed kodumälestused pärinevalt Nõmmelt vanaisa majast, kelle katuse all tütre peregi algusaastail elas: "Suur hoov. Luurekas ja ukakas naabritüdrukute ja -poistega."

Nõmme seguneb mälupiltides Hollan­diga. Marianne isa Arvo Leibur sai tööle kontsertmeistriks Põhja-Hollan­di sümfooniaorkestrisse. Mereäärses eeslinnas Zandvoortis üüriti maja. Tollal pisikesele Mariannele on sealt meelde jäänud jalutuskäigud perega loomaaeda ja tulpidega parkidesse. Tänavu suvel Amsterdami sattudes, sõitis ta kunagist kodu uudistama.

"Isegi koputasin, aga kedagi polnud kodus. Aknasse piiludes imestasin, et elutuba oli palju väiksem kui minu mälus. Mänguväljak oli sama, ainult mu lemmikut "kapsaussi-kiike" enam polnud." Kogu perega seal koos, Marianne eluga Eestis vahet ei tundnud. "Rohkem kui et seal näitas telekas rohkem mu lemmikuid Teletupse ja Tweenie-põngerjaid."

Laste kooliminekueaks kolis pere tagasi Eestisse, kuid Arvo jätkas kontsertmeistrina nii Hollandis kui ERSOs. Hollandi Kuningriik on talle sealse töö eest omistanud Orange-Nassau ordeni.

Lisaks laulmisele mitmes estraadi­bändis ja löökpillimängule ERSOs sai Kalju Terasmaast õppejõud konservatooriumis. Tema käe all õppis ka tütar Terje. Ka Marianne isa, viiulikunstnik Arvo Leibur on muusikalembesest perest... Ilmselt pole ühelgi poisil olnud lootustki Marianne tähelepanu võita, kui ta muusikaga ei tegele.

"Ei tea," itsitab Marianne. "Lihtsalt paratamatult puutun kokku rohkem muusikutega. Nii on see olnud, kui pärast gümnaasiumit valisin minna muusikat õppima. Mitte et vanemad oleks selleks kohustanud. Vastupidi, nad ei pannud meid vennaga 12 aastaks muusikakeskkooli, vaid esmalt Inglise Kolledžisse, et me tugeva hariduse põhja saaksime. Muusikakoolis saime käia selle kõrvalt."

Mariannele meeldib oma vanemate mõtlemine. Lõpetanud GAGis matemaatika-füüsika klassi, oli tüdrukus endas küpsenud otsus, et edasi tahab ta õppida muusikat.

Mariannega ideaalses ristpistes asus vend ema jälgedes õppima löökpille, Marianne isa eeskujul viiulit. On’s poeg loomult rohkem emasse ja tütar isasse?

"Minu meelest olema vennaga mõlemad vägagi segu isast ja emast, nii iseloomult kui välimuselt."

Tegelikult oli ka vend alustanud isaga viiulist. "Need katsed aga lõppesid vaevaliselt ja vaikselt. Õppis siis klaverit, kuni üks hetk ise otsustas: vooh, nüüd ma tahan trumme mängida! Aga minule anti, sobis ja jäigi viiul kätte." Marianne on õnnelik, et sai nüüd oma albumilegi paar sutsu ise ka viiulit mängida.

Loomuomadustest rääkides, oli Mariannel emaga just jutuks: "Isa on võimeline võtma väga palju asju, suuri vastutusi korraga ette. Jagama ennast kontsertide, ERSO kontsertmeistri töö ja muusikaakadeemia keelpilliosakonna juhtimise vahel. Ema ütleb, et tema nii ei suudaks ja et pingetaluvuselt, aga ka hasardilt olen ma nagu isa – mida rohkem, seda uhkem!" Naerdes parandab Marianne: "Viisakamalt öeldes – kes teeb, see jõuab!"

Oma erinevates muusikalistes kooslustes on ta tihti nii venna kui isaga laval olnud. "Perebändina olime laval kunagi koolikontsertidel ja viimati vanaema, isa ema juubelil."

Kui mõlemad räägivad ühte keelt

Isa näol paistab Mariannel olevat kindel näide, et süvamuusikust mehe pere ei pea tingimata vaid õhust ja armastusest elama. "Absoluutselt! Tollal Hollandisse tööle minek oli investeeringuna tugev samm. Oma kodu ehitamiseks." Hetke mõelnud, lisab Marianne: "Muusika on ka nagu keel, ja kui mõlemad seda keelt räägivad, on tore ja kerge seda jagada. Hea, kui ei pea teisele mingis muus keeles oma tegemisi arusaadavaks tõlkima. Vähem seletamist, kui sul on õhtul vaja minna proovidesse, esinemistele," naerab Marianne.

Kas Marianne räägib oma võrdlevast elukogemusest, on’s tal õige mees ellu leitud? "Ei ole," vastab Marianne. Praegu keskendub ta enda muusikale. Ja majandab iseseisvalt "ots otsaga kokku". Erasmus-stipendium katab Rootsis elamise kulud ning esinemistasudest saavad kaetud sõidukulud.

Tegelikult jagub Mariannel lauljatööd juba praegu rohkem, kui see välja paistab. Era- ja firmapidude tarbeks pole ta kindlat ja kõlava nimega bändi kokku pannud. Sõltuvalt esinemiskutsest varieerib ta enda ümber muusikute kooslusi. Solistina teeb ta kaasa koosseisudes Funkifize ja Horoskoop. Starti uude eluaastasse märkima jääva kingitusena sai Marianne äsja valmis oma debüüt­albumi. Selle suureks esitluskontserdiks sai kolmapäeval Marianne Leiburi ja ansambli kontsert Jõulujazzi raames, täismajale KUMU suures saalis. Esmaspäeval astub Marianne trioga üles Radissoni ülakorruse kohvikus. Seegi õhtu müüdi juba kuu ette välja!

"Tuntust tuntuse pärast taga ei aja. Aga pooltühje saale muidugi ka ei tahaks. Sel aastal on mul sellegagi ootamatult hästi läinud."

Vaikida on parem?

Ehtsalt mõjuva naeratusega lauljatar on ühes intervjuus öelnud: "Vaikida on parem." Pisut mõistatuslik eemalolek paistabki olevat Marianne päriselement.

"Ah mis!" kahtleb ta. "Lihtsalt ma vist ei tõsta end inimestega suheldes esile. Ei anna endast välja signaali: oi, mul on nii palju tähtsat tegemist." Rootsis on tal olnud isegi kergem suhelda, kui keegi ei tunne ega tea temast õieti midagi.

Ööklubipidusid võõrastades on ta ikka eelistanud omade ringis kodupidusid.

"Õnneks nüüd Rootsistki Tallinnas käies olen iga kord ka oma ühiku pidu saanud. Meil on üks muusikutest sõpruskond, kellega käime kordamööda üksteise juurde. Viimase aja hasardiks on UNO-kaardi­mäng. Vahva on!" räägib Marianne. "Suure seltskonna pidude fänn ma pole. Kunagi juhtusin aeg-ajalt kuhugi tantsima. Nii on see olnud sellest peale, kui Joel Juhti tantsukooli kambaga sai end trennides, esinemistel, festivalidel, laagrites välja möllatud. "DJ mängis muusikat, mis meid kohe kõiki tantsupõrandale meelitas ja..." Marianne naeratab.

Mis aga detsembris 2019 Marianne naeratama võtab? "Tunne, et on väga teistmoodi sügis, nii palju uut! Kunagi pelgasin väga välismaaõpinguid. Olin selline oma kodu friik. Vahel kooliga nädal aega kuskil Taanis või Rootsis, tundsin: appi, ei kauem...! Arvasin, et ei lähegi kunagi kauemaks, kui just ei leia mõnd õpetajat, kelle juures saaks vaid aeg-ajalt käia. Tänavu panin end proovile. Ja ei hullu, olen endaga väga rahul, et julgesin otsustada. Kandi­deerida nii Rootsi kui ka näosaatesse..."

Kui näosaate karussell paari nädala pärast läbi saab.... Marianne tahab end ka Rootsis rohkem käsile võtta. "Ka suhtlemise mõttes. Et ei ole enam nii laisk ega hoidu sealgi suuremast suhtlemisest. Ei vudi, nii kui koolis tunnid läbi, otse koju või lennujaama ja vaid endaga suhtlema."