Kroonikale antud intervjuus meenutas Leibur, et sõbrad olid teda juba korduvalt õhutanud, et ta oma ankeedi saadaks, kuid tegutsema ta siiski kohe ei hakanud.

"Mu sõbrad ikka aeg-ajalt meenutasid mulle – et noh, täitsid-saatsid ankeedi ära? Ma päris kohe ikka ei täitnud..." Kuni ühel ­suvepäeval koduõuel päikest nautis. Arvates, et tähtaeg on juba möödas, võttis ja piilus telefonis seda saiti. "Aga ankeet oli veel lahti, no okei, täitsin selle ära. Hulle ootusi mul polnud ega tungi, et mina pean sinna pääsema."

Katsetel pidi esitama neli lugu, mille seas oli nii meessoost kui ka naissoost artiste. "Mõtlesin: asja sellest, kas pääsen saatesse või ei, hea võimalus ennast proovile panna. Leppisin mõttega, et astun sinna ruumi žürii ette, kes ootavad, et tõestaksin ennast mõne minutiga, tehes midagi ägedat. Ebamugav nagu eksamiolukord, aga hea enesekasvatamise võimalus, et ma suudaks võtta vabamalt. Mäletan, tol hommikul, läksin suht magamata pärast suvist sõpradega koosolemist: ah, läheb nagu läheb, mul on nullstress ja mõnus! Lõbus hommikupoolik sai, vähemasti enda jaoks."