Kui olin Kroonika toimetusest saanud ühe kõne, käisin Tartus lõunatamas. Ma ei jõudnud veel menüüdki lahti teha, kui kõrvallauast tõusis püsti naine ja astus särava naeratusega minu suunas. Võttis mitu head sekundit, enne kui sain aru, et see on Janika Mölder. Inimesed peaksid ju vananema... Janika paistis sama noor ja kaunis nagu kolmkümmend aastat tagasi! Ta saab uue aasta alguses viiskümmend ja on viimased kuus aastat elanud perega Kanadas. Viisaka inimesena ta küsis, kuidas minul läheb. Ütlesin, et paar tundi tagasi tegi Ingrid Veidenberg mulle ettepaneku Kroonikasse kirjutama hakata... Sel hetkel sain aru, et täna oli töö mu juurde tulnud mitte üks, vaid kaks korda! Ütle siis veel, et elu pole märke täis.

"Ma pole kunagi elus jätnud ühtegi asja pooleli. Ja ma pole kunagi lasknud ennast käest ära," ütleb maailmameister iluvõimlemises. "Ahah!" ütlen enne, kui tellin ettekandjalt kausitäie mini­sõõrikuid jäätisega. Ma ei jätnud seda kausitäit pooleli. Midagi jääb külge igast heast eeskujust.