Hannes Võrno uuest abikaasast, Jumalast ja purunenud suhtest laste emaga: ma saan oma perega läbi okeilt, ei süüdista kedagi

Hannes Võrno tunnistab, et oli enne praeguse abikaasaga tutvumist üksildane õnnetu mees. Naise kätt ei söandanud ta paluda varem, kui oli käinud peapiiskop Urmas Viilma juures pihil. Paljud oma segased suhted on Hannes ära klaarinud.

Kohtume Hannesega (50) Viimsi raamatukogus, kus ta esitles oma raamatut "33 kohtumist". Sinna on valitud parimad tema Tallinna Televisioonis tehtud 138 intervjuust. Hannes tunnistab, et just kohtumised ekraanil Urmas Viilma, Vahur Kersna, Ene Ergma, Pamela Marani ja Raivo Juhansoniga aitasid tal ennast mõista.

Sa abiellusid sel suvel Cordeelia Viikbergiga, kes kannab nüüd sinu perekonnanime. Kuidas sa teda kohtasid?

See oli üks neist kordadest, kui käisin inspiratsiooni saamiseks Kumus. Mul on komme, et kui maalimistuhin peale tuleb, panen koduses ateljees kõik asjad valmis – sätin värvid ja molberti paika ja sõidan Kumusse Pallase koolkonna klassikuid Konrad Mägit, Ado Vabbet ja Nikolai Triiki vaatama, et seejärel alustada maalimisega. Nii oli ka tol korral. See oli mu elus periood, kui elasin omaette. Olin üksildane õnnetu mees, kui tema mööda pargiteed tuli. Ilus tüdruk.