Naljakas, aga Tennosaar ei tahtnudki alguses lauljaks

Lüürilise tenori, nagu kutsus oma isa Liina Tennosaar, tee estraadilavale ei olnud sugugi nii iseenesestmõistetav, kui esmapilgul tundub.

Eesti esimesi popikoone sündis ja kasvas üles Põlvamaal Kiidjärvel, kus isa pidas möldri ametit, nii et tulevane töömehepõli oleks olnud justkui ette kirjutatud. Kuid lahke loomuga noormees soovis esiotsa saada hoopis pedagoogiks, mis viis ta neljaks aastaks õpetajate seminari. Tõsi, juba siis sai muusika tal natist kinni ja sikutas teda aastatel 1948–1953 Tartu muusikakooli Rudolf Jõksi ja Salme Kanni klassi laulu harjutama. Emajõe Ateenasse jäi Kalmer pidama ka pärast seda, pühendudes Tartu ülikoolis õigusteaduse õpinguile.

Tartust suundus ta peatselt Tallinna konservatooriumi. Ooperilauljat Kalmerist küll ei saanud, sest nagu ta oma 75. aasta juubeli puhul antud intervjuus tunnistas, oli tal „niisugune väike häälekene, armas tämber küll, tämber nagu sooja piima ämber, aga võimsust ei ole”. Seevastu Kalmeri sõbra ja staažika estoonlase Arne Miku sõnul olid tal siiski kõik eeldused saavutada usina tööga edu ka klassikalise muusika vallas, kuid läks nagu läks.

Kalmerist sai hoopis ETV esimene meesdiktor. Diktoritega samas stuudios lindistas nüüdseks Eesti estraadi kullavaramusse jõudnud lugusid Emil Laansoo. Edasine on juba Eesti estraadimuusika ajalugu. Tänu omapärasele hääletämbrile otsis Laansoo Tennosaare jaoks spetsiaalselt itaaliapäraseid bel canto stiilis lugusid. Kes ei teaks tema surematuks lauldud „Cuccuciat”, „Jamaika hällilaulu” või „Sinilindu”.

Just sellest koostööst sai alguse kunagise popikooni lauljatee, millest räägib järgmise aasta suurim suveetendus, muusikal „Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu”.