"Olime hilinemas õhtusöögile, kui Üllar mulle autoga järele tuli. Lülitasin telefonis kaamera käima, et filmida tema reaktsiooni. Päeval olin saanud arsti juures ultraheliuuringu pildi kahe musta täpikesega. Üllar vakatas. Olime kaksikute-uudisest nagu soolasambad, õõtsusime õhtusöögile, millest ma ei mäleta mitte midagi. Suhtusin lapseootusse üsna rahulikult, aga kui ultraheli näitas, et tulemas on kaksikud, ületas see arusaamise piiri," meenutab Ketlin.

Ta mäletab kaksikutest teadasaamise hetke detailselt – arst täitis kabinetis pabereid, Ketlin istus toolil, kui järsku torkas talle pähe aastakümnete eest mõeldud soov. "Lapsena unistasin suurest perest, aga olin oma pojaga juba nii kaua üksi elanud ja unustanud, et elu võiks üldse teistsugune olla."

Üllari ja Ketlini kaksikute-uudis jahmatas ka lähedasi. Samas meenutati, et ka Ketlini isapoolne vanaisa on kaksik.

Jaga
Kommentaarid