Raamatu kui kingituse üle nurisemine muudab kultuuriringkonnas kohe paariaks, kuigi raamatuid on ju mitut sorti ja vaevalt keegi rõõmustab, kui kingipakist lohakalt valitud soovimatu teose leiab. Nii, jõuluõhtu on möödas, aga kuhu halb raamat panna? Mu koju on töö tõttu ja ka kinkidena tulnud hulk raamatuid, mida aga isiklikus riiulis hoida ei taha, sest külaliste ees oleks lihtsalt piinlik. Uuskasutuskeskusse võib need ju viia, aga külastan neid sageli ning taolised raamatud, mida silmas pean, vedelevad sealsetel riiulitel vaat et igavesti. Nagu on raamatuid, mida pigem laenutatakse kui ostetakse, on olemas teatud liiki teosed, mida soetatakse ainult kinkimise jaoks ja peaaegu mitte kunagi iseendale. See fakt peaks juba iseenesest vihjama, kui suurt rõõmu teeb selline kingitus saajale.

Lugesin hiljuti Guardianist lugu raamatukinkimise etiketist, mis võiks mõtlema panna, et kaupmehed ja kirjastajad pasundagu jõulude eel mida tahes, aga kaugeltki mitte iga raamat pole parim kink. Raamat on sama tundlik kingivalik nagu parfüüm või pesu ning see jõuab suure tõenäosusega antikvariaati või kingitakse edasi kolmandale inimesele (kes selle omakorda edasi kingib). Inimeste lugemiseelistuste alusel tehakse pealegi palju suuremaid järeldusi kui jaburat tooni sviitri või halva soengu põhjal. Kui kingid abikaasale raamatu, mida ta on ammu himustanud ja tead kindlalt, et kodus teil seda veel ei ole, anna julgelt rahakotile valu. Kui sa inimest nii hästi ei tunne, kingi parem sokid.

Millised siis on kõige solvavamad rämpskingitused raamatupoest?

1) Geneeriline jõulumüügiraamat

Igal aastal annavad kindlad autorid oma uue raamatu välja just jõulude ajaks, et see ikka võimalikult paljudesse kingikottidesse jõuaks.

Sellised raamatud on sarnased nagu kakskümmend tilka vett ja erinevad autori eelmisest jõuluväljalaskest ainult pealkirja poolest. Sisu on pisut ümber miksitud, et tunduks nagu uus. Kes jaurab juba sajandat korda meheks või naiseks olemisest, isadusest või emadusest, kes ürgsetest ugrimugriteemadest või iseenda leidmisest, kogu see jutt on hirmus kulunud. Autor muudkui tuiab raamatust raamatusse nagu takus kana, sest kõik oluline sai öeldud mitu jõulu tagasi, aga raha saada on siiski meeldiv ja kiusatusele soojamaareisi nimel järjekordne tellis lettidele paisata liiga suur.

Loogika on neil raamatutel väga lihtne ja tõhus - kindel, et keegi otsib alati kinki mehele, naisele, isale või emale. Juhe on pühadestressist niigi koos ja mis võiks siis olla ilmsem valik kui “Mees” või “Naine”, “Isa” või “Ema”? “Õige eestlane” oma erinevates versioonides läheb mõttelaisa kingivalija juures ka alati kaubaks.

2) Hittraamat, millest kõik parajasti räägivad

Seda raamatut müüdi juba enne, kui see oli ilmudagi jõudnud, sada miljonit eksemplari! Hollywood ostis filmiõigused! Staarid ülistavad: see on maailma kõige põnevam lugu!! Kui millestki lakkamatult pasundatakse, tundubki see mõneks ajaks suur ja tähtis. Turundajad teavad seda

hästi. Mis tundub suur ja tähtis, seostub paratamatult prestiižiga. Kingituse valimine seostub kah prestiižiga. Viimase saja aasta kõige-kõigemat raamatut kinkides ei saa ju ometi puusse panna?

Käisin hiljuti uuskasutuskeskuses, kus alati ka raamaturiiulite juures peatun. Arvake, millist raamatut leidub seal kõige rohkem eksemplare? Loomulikult “50 halli varjundit”. Mis see veel on? Jumal küll, kuidas sa siis ei mäleta - kümmekond aastat tagasi oli see k-õ-i-g-e o-l-u-l-i-s-e-m teos! Autor, mis ta nimi nüüd oligi, sai üleöö kohutavalt kuulsaks ja rikkaks. Minu isiklik kogemus taoliste raamatutega: turundusmull on sada korda suurem kui sisu ja aasta pärast ei mäleta seda hüpersupermegahitti enam keegi.

3) Nunnude kaantega tsitaadikogumik

Kui tahad raamatut kinkida, aga saaja maitsest pole õrna aimugi (näiteks sugulase uus elukaaslane), tundub kindla peale minek tsitaatide, naljade või temaatiliste luuletuste kogumik, mis on just niisugustele ignorantsetele ja laiskadele ostlejatele mõeldes koostatud. Millal keegi kogu laias maailmas ostis mõne tsitaadikogumiku iseendale rõõmuks? Mõtle selle peale! Läbini halb selline kink ei ole - kellele võib see rõõmu teha, on inimene, kes muidu kunagi raamatuid ei loe. Tsitaadikogumik annab kena võimaluse endale vastu rinda taguda, et oled igast olulisest teosest vähemalt ühe lause läbi lugenud.

4) Suvaline käsiraamat

Kui kingisaaja on praktiline inimene, kes väljamõeldisi ei seedi, tundub esimese hooga hea mõte kinkidagi miskit praktilist - “Kuidas kududa unelmate sall?”, “Kümme imelikku rooga, mis valmivad kümne minutiga”, “Hakka üleöö tennisistiks”, “Võta pekki maha”, “Söö soodat” jne. Aga vaata, meil on nüüd internet!

Kokaraamatud lähevad tänapäeval asja ette ainult köögiriiuli dekoratsioonidena, aga kui tegelikult head retsepti vajad, leiad lugematutest toidublogidest viie sekundiga viiskümmend erinevat versiooni. Kaalujälgimise ja tervisliku eluviisi õpetused on halb valik nagu ka deodorandi või hambaharja kinkimine.

5) Horoskoobi- või eneseabiraamat

Jätsin selle kategooria meelega nimekirja lõppu, sest selliste raamatutega võib ju vähemalt nalja saada - eeldades, et saajal on kämpi hindav huumorimeel. Aga üldiselt tundub horoskoobikoostajate kihk lasta oma üllitiste jaoks metsa maha raiuda keskkonna suhtes lausa kuritegelik. Ennustus kehtib kõige rohkem aasta - mida peaks peale hakkama kõigi eelmiste aastate raamatutega? Ja keegi ei sünni ju korraga mitme tähemärgi all, et kogu see paks kapsas asja ette läheks.

Eneseabiraamat võib saajat solvata. “Kuidas armastada naist” - ahah, arvad, et mul on suhteprobleeme? “Mees 2. Minu kari” - arvad, et olen karil? Iga masti vihje, et keegi peaks kuhugi arenema, on rohkem vist ikka kinkija soovmõtlemine.

Mida siis ometi kinkida - loomulikult lasteraamat!

Just tänavuste jõulude eel on ilmunud palju imeilusa kujundusega lasteraamatuid ja vot nendega ei saa küll eksida. Lapsed, erinevalt täiskasvanutest, ei ole veel spetsiifilise maitsega, neile meeldivad üldiselt kõik lood. Eriti veel, kui raamatud on nii kaunilt illustreeritud.