Katrin Pauts: 7 õppetundi lõppenud telehooajast ehk soovinimekiri telekanalite juhtidele uueks aastaks

Eestile on kombeks, et kui ühe saateformaadiga õnnestub, väänatakse seda nagu kaltsu - äkki ikka pigistab veel pisarakese välja? Ideederohkuse üle keegi ju nagunii kurta ei saa, niisiis on see inimlikus plaanis täitsa mõistetav. Sellepärast ennustan realityte lainet ja uusi katsetusi “Rannamaja” stiilis - mitte et ma seda televaatajana sooviksin.

Keda ja mida saab tele-eetris näha tuleval kevadel ja milliseid saateid hakatakse ette valmistama aasta kõige olulisemaks ajaks, sügiseks? See info on praegu ainult telekanalite juhtide peanupukestes, nõnda et alljärgnev on rohkem telehuvilise soovmõtlemine.

1. “Rannamaja” jätkulood - jumal, ei!

Oli küll tore vahepala see “Rannamaja”, reibas ja süüdimatu sekeldus muidu nii masendavate uudiste kõrval! Korraks tundus, et minu uljas noorusaeg ehk 2000ndate algusaastad on täie hooga tagasi (Farmi-Gabriel ja Baari-Annika jäävad mind saatma igavesti!). Noorematele vaatajatele, kes neid õndsaid aegu ei mäletagi, tundus sihuke saade muidugi täiesti enneolematu. Ajalugu kordab end pidevalt.

Aga kui palju me samasuguseid saateid järjest vaadata viitsiksime? Ise piirdusin kahe episoodiga ja kõige innukamad tuttavadki nentisid, et hiljemalt 5. saate juures jaks lõppes ja kuni viimsepäeva laupäevani nad ühestki Kristost enam kuulda ei taha. Kõik on hea seni, kuni doosiga piiri tunnetatakse. Sellepärast tahaks, et Kristo-kummi rohkem ei venitataks ja asemele tuleks uus särav sähvatus. Paraku vist eksin, sest netti lekkinud kumu vihjab, nagu tehtaks vähemalt mõne “Rannamaja” osalejaga juba uusi saateid.

2. Jälle rahva näosaade? Parem mitte!

Oli suurepärane, et “Su nägu kõlab tuttavalt” tundmatute nägudega versioon põhja ei vajunud (põrumine olnuks kogu teleringkonnale muserdav uudis). Aga - reiting on küll kõrge, ent mitte tõusuteel. Järgmisel hooajal ehk pudeneks vaadatavusest veel 50 000 inimest ja see glamuurne suurproduktsioon ei vääri sihukest visisevat lõppu. Näosaate lõppemist jõuti juba enne tänavust sügishooaega korraks välja kuulutada (enne kui sündis ime ehk uus hooaeg siiski välja hõigati), nii et aitabki vast juba küll? Loodetavasti jõuab Eestisse hoopis mõni uus kuum formaat, näiteks maailmas laineid lööv “The Masked Singer”.

3. Katrin Lust laiendagu haaret

“Kuuuurija” võib meeldida või mitte, aga ei saa salata, et see on Kanal 2 eetris üks väheseid kindlalt toimivaid saateid ja püsis sügishooajal pidevalt teleedetabeli esikümnes. Ka mulle ei meeldi tingimata kõik selle saate lood, aga see ei tähenda, et vähemalt pooled neist ei oleks samal ajal hoogne televisioon selle parimas vormis. Katrin Lusti puhul on ehk märkimisväärseim tema innukus ja kirg, mida ei kohta tele-eetris sageli. Kuigi olen tema suhtes ka väga kriitiline olnud, olen tema saateid vähemalt küllalt sageli vaadata viitsinud. See on päris suur asi. Praeguse info kohaselt tuleb Lust kevadhooajal eetrisse uue saatesarjaga, mis räägib mõrvarlikest naistest, kes praegu vanglas istuvad.

4. Laske keskealistel staaridel iseendaks jääda

Kuigi ma ei ole töistel põhjustel päris erapooletu, oli mul sügishooajal kahju jälgida Teet Margna ja Kristjan Jõekalda otsinguid, kui tegelikult ei olnud neil vaja midagi ei otsida ega leida. Neid mehi hindab nende vaataja sellistena, nagu nad on ja rahulikult oleks võinud nädalalõpusaate Kanal 2st TV3 üle tuua selle vormi ja sisu muutmise katseteta. Rapsimine viis ainult ebakindluseni, mida oli ekraanilt ajuti valus vaadata. Kui Teet ja Kristjan end ise mõnusalt tunnevad, piisab sellest ka televaatajatele, sest see saade püsib täielikult lustil ja vungil, millega saatejuhid oma külalisi nakatavad. Kui seda enam ei ole, pole ka saadet.

5. Ärge suretage kodumaist seriaali välja

Teine seltskond, keda viimasel ajal kahju jälgida, on meie seriaalitegijad. Kuigi Netflixi mõju on kanalite juhtidel kombeks maha salata (see olevat marginaalne), on see jutt minu meelest lühinägelik. Vaatajate nišistumise mõju on sarjade puhul just eriti tugev. Teleka ees lollikindla koguperesarja vahtimise asemel tahaks iga fänn pigem saada midagi, mis tabaks tema maitset palju täpsemalt. Sellepärast vast vanu tuntud sarju eetrist aina maha pudenebki ja uued piirduvad ühe hooajaga.

Internet pakub piisavalt võimalusi (Netflix pole eestlastele enam ka ainuke kättesaadav platvorm) ja kogu see valik on suhteliselt madala kuutasuga. Telekast kodumaise sarja vaatamiseks peab olema kas süvapatrioot, umbkeelne või puruvaene.

Sellele vaatamata on mul ikkagi väga kurb jälgida, kuhu suunas Eesti sari tüürib. Kui tunneli lõpust valgust ei paista, hakkavad tegijad väsima ja nende oskused manduma, kasina eelarve eest saab endale lubada ainult amatöörnäitlejaid. Paistab, et kommertskanalites on sarjadele aina vähem ruumi ning ainsana toimivad need veel ETV-s, mida vaatab ilmselt rohkem just niisuguseid inimesi, kellele muud kanalid ja võimalused jäävad kas rahalistel põhjustel või kehva keeleoskuse tõttu kättesaamatuks.

6. Tõstke nn diivanisaadete taset

Ehkki Kanal 2 “Õhtu” on tublisti kosunud, on sel veel arenguruumi küll. TV3 sai “Duubliga” ninanipsu, mis päädis peatoimetaja Keili Sükijaineni lahkumisega - raadio (kust on tulnud osa saate staaridest ja taustajõust) ja televisioon on piisavalt erinevad maailmad ning see võiski konfliktideni viia.

Ma ei saa siin kuigi jultunult näpuga vehkida, kuna olen ka ise patune. Uue formaadi käimatõmbamiseks on Ameerika analoogide ahvimine päris hea. Jimmy Kimmeli, Jimmy Falloni, James Cordeni ja teiste taoliste staaride sketšid ja eksperimendid toimivad peaaegu lollikindlalt ka meie publikul ja nendega on hea kätt harjutada. Aga ühel hetkel tuleb otsene jäljendamine lõpetada, oma peaga mõtlema hakata ja välja nuputada originaalseid asju.

7. Noorte püüdmine on täiesti mõttetu

Täielik katastroof on keskealiste telejuhtide ja produtsentide püha üritus noortepäraselt mõelda ja ära arvata, mis kakskümmend aastat noorematele meeldiks. Sattusin ise suvel ühe niisuguse projekti juurde, mis külvas algusest peale segadust ja võimatu oli ette näha, kes sellist saadet üldse vaadata võiks. Kõige ebaõnnestunumalt valitud rada on televisioonile minu hinnangul sotsiaalmeedia. Ma ei välista, et Mallukast või Brigitte Susanne Hundist võiks tubli harjutamise korral täitsa kobe saatejuht saada, aga kui võrrelda nende mõjukust ja staarisära sotsiaalmeedias ja televisioonis, on see esimeses ikka ju kordades suurem. Ka Hensugusta ja Paljas Porgand olid õppetund, et staaristaatus internetis ei kandu automaatselt teleekraanile - pooled televaatajad ei ole neist kuulnudki. Olles staarinfluenceritega kokku puutunud, sain kogeda, et nad on ehk liigagi enesekindlad ja isepäised ning juba harjunud mõtlema endast kui kuulsustest - miks ei peakski, kui nende jälgijaskond Instagramis või Youtube’is on suurem kui Eesti saadete keskmine vaadatavus? Ma ei näe võimalust, et nad televisiooni armastama hakkaksid ja üleoleva suhtumise üle parda heidaksid.
Parim, mida telekanalid teha saavad, on lusti ja kirega valminud ägedad ja huvitavad saated. Väga heade asjade külgetõmbejõud toimib vanuseüleselt.