Palju õnne! Andres Maimik: 50 ei ole lõpp, vaid kuldse aja algus
Täna saab 50-aastaseks Andres Maimik. Oma elu seikasid Kroonika veergudel paljastanud režissöör rääkis poolesajanda sünnipäeva eel, milline on ideaalne juubelikink ja sellestki, millisena end selles vanuses näeb.
"Kui keegi küsib, mida 50aastane soovib kingiks, siis minu rõõm oleks veesuusad. Olen tohutu vee-entusiast. 50 ei ole lõpp, vaid kuldse aja algus," tunneb ta.
Milline on 50-aastane Andres Maimik? Ta ise vastab:
Kui saan 50 aastat vanaks, jõuab rong jaama ja mind võetakse lillede ja õhupallidega vastu. Kingitakse graafilisi lehti ja sõbralikke šarže, kui hästi läheb, peab mind meeles ka Postimehe viimane veerg või presidendi kantselei. Olen ametlikult vana – väärtused ja isiksuse eripärad on lõplikult paigas. Enam ei pea kannatama keskeakriisi kõigi oma liialduste, noorte naiste, suusamaratonide ja tuliste kabriolettidega. Ei pea kargama elustiili sabas nagu ahv banaani järel, ei pea kellelegi end tõestama. Kui miski läheb p...., siis läheb, aga zen-režiimil saan kasutada ametlikult eakaks olemise privileege.
Kujutan end ette sellise kentsaka džentelmenina, kes käib üritustel, käevangus omaenese tütar. Saan panna selga kallist kangast ülikonna ja kaela siidist kaelasideme, võtta ehk isegi jalutuskepi, sest vanus lubab seda. 50 annab sümboolse kapitali ja autoriteedi, aga pole veel raugastumise tunnusmärke. Mul on õigus jagada kogemust, mille olen ise läbi teinud, viidata ka enese vigadele. Kui tütar jõuab ikka, mil tekivad esimesed tõsisemad sammud naiseks saamisel, saan rääkida, et armastusse ei tasu nooruses liiga palju investeerida. See energia tuleks suunata õppimisse, loomingusse ja enda arendamisse.
Poegadega on nii, et isad tahaks nad võimalikult vara ellu sisse visata, et käiks ja möllaks ringi, õpiks ja töötaks iseseisvalt, hakkaks mehena ennast tundma, kukuks ja tõuseks, uuesti kukuks ja tõuseks. Aga tütardega on teine lugu, neid hoiavad isad nagu suurimat varandust. Jälgin hoolega, et mingi kriimusilmne naabripoiss tütart võrri tagaistmel ei tea kuhu ei sõidutaks. Ja kui saabub aeg teha partii, siis juba parim – kas jurist või ökonomist, idufirmade edukas arendaja, tunnustatud noor pianist ehk. Tean, et kuigi ta on praegu, üheksaselt mu kullatükk, siis saabub tal vääramatult puberteet, kus ta peab oma vanamehe ajast ja arust arusaamade tõttu silmad peast häbenema. Tütre puhul oleme mina ja Katrin tõelised helikoptervanemad – asjatame ringi, püüame luua turvatsoone ja närveerime iga väiksemagi ebakõla pärast.
