ARVUSTUS | Sinine ja jutukas "Siil Sonic" on kiireim kui kunagi varem ja lõbus tervele perele
Eelmine aasta suure negatiivse tagasiside laviini alla jäänud "Siil Sonic" esimene treiler tingis terve filmi ümbertöötlemise ja linastumise edasilükkamise. Tuntud videomängude kangelane ja SEGA maskott muudeti ümber ja tehti rohkem sarnaseks kunagisele virtuaalsele ja mängulisele versioonile ning tulemus on ideaalne. Sonic on selline nagu lapsepõlvest teda mäletan - sõbralik, välkkiire, naiivne ja lõbus.
Kiire ülevaade ajaloost - Sonic on videomängu karakter, kes esmakordselt astus (jooksis) publiku ette aastal 1991 kui SEGA maskott. SEGA oli tollel ajal suur tootja nii konsoolide kui mängude turul, mis aastaid hiljem vandus Playstationile alla. Sonic ei kadunud siiski kusagile ning tänaseks on tema ümber tehtud mänge ja animatsioone sellises koguses, et kõiki kokku lugeda on keeruline.
Sünopsis (Forum Cinemas): Väike sinine superenergiapall Sonic satub maale, sest peab oma planeedi päästmiseks peidus elama. Tema kõige tähtsam ülesanne on mitte äratada tähelepanu, kuid sellist supervõimet nagu Sonicul on võimatu kaua varjata, eriti kui sa oled ülienergiline ja vallatu teismeline, kes üldse ei armasta üksildust. Kui Sonicule jõuab jälile vastik kuri geenius doktor Robotnik koos oma leiutiste armeega, algab meeletu tagaajamine. Õnneks asub supersiilile appi kohalik politsenik Tom Wachowski. Koos tuleb neil ületada hulgaliselt raskusi (ja mis seal salata, ka kiirust) päästmaks maailm Robotniku ülemvõimu eest, mille eelduseks on Sonicu energiaallikas.
Paramount stuudio otsus Sonic tagasi tuua oli kindlasti julge, sest hetkel ei ole Sonic kuidagi kuum teema ning videomängudel põhinevad filmid ei ole ka kinokassas tavaliselt tegijad, seega jääb üle neid ainult kiita. "Siil Sonic" on suurepärane film, mis pani mind tihti õrnalt irvitama. Abikaasa mainis, et mina ja minu vanem poeg vaatasime linateost samasuguse näoga, silmad säramas ja pea kergelt õõtsumas. Nostalgia on kindlasti oluline osa, kuid selle seiklusfilmi võlu läheb palju sügavamale.
Vaatasin kinos eestikeelset versiooni ning endalegi üllatuseks see meeldis väga. Üldiselt filmide gurmaanina alati eelistan teoseid nende originaalses keeles, siis siin peab kiitma tegijaid, eriti Tõnis Niinemetsa tööd Sonicu rollis. Sama energia ja lapselik naiivsus on temagi hääletoonis ning juba paari minutiga olin haaratud. Ainukene kahetsus on Jim Carrey (Dr. Robotnik) hääle mitte kuulmine, kuid mehe kõnekeel siin filmiks on õnneks enamasti siiski füüsiline.
Sonicu karakter on energiline mitte ainult välkkiirusel liikumisel, vaid ka tema kõnelemises ja iseloomus. Ta viskab palju nalja, hoolitseb filmi emotsionaalse ja dialoogi tasakaalu eest ning muidugi märuli ja tagaajamiste eest. Temal on kaasas ka kuldsed rõngad, mis on ikooniline sümbol läbi terve karakteri videomängulise ajaloo. Siin filmis on need küll teleportimise tarbeks. Mõnusalt originaalne lahendus oli selle koti pillamine momendtidel kui Sonic saab viga - kuldsed rõngad põrkavad laiali mängust tuntud helide saatel. Truudus algmaterjale toob puhta nostalgia.
Film on ootamatult truu karakteri algupärale, mida vast siin oodati kõige vähem. Sonic ei ole just narratiivi kesksem videomäng ning isegi žanr on olnud tõlgendamise küsimus, siis siin saadi kõik sellest hoolimata paika. Isegi Green Hill on esindatud. Filmis on see väikene linn, kus Sonic ennast peidab, kuid mängus on see kõige esimene level nimega Green Hill Zone. Isegi muusika on üle toodud. Lapselik ja korduv muusika on muudetud iga situatsiooni jaoks ümber - see on kurb, see on lõbus, see on tempokas ja see on adrenaliinirohke. Tõeliselt super töö tegijate poolt.
Sonic on küll keskne tegelane, kuid mitte kõige parem karakter. Jim Carrey Doktor Robotniku rollis teeb siin filmis enda nö tagasituleku. Ta pole küll kusagile tegelikult läinud, kuid filmifännid pole ammu näinud seda üheksakümnendate "Ace Ventura" ja "The Mask" stiilis koomikut, kes venitab enda nägu ja painutab keha. Ta improviseerib siin palju, tema tantsud on imelised ning stseenid kus mees on ekraanil, ta kontrollib kõike. On tunda, et näitleja nautis seda rolli vahest ka endale harjumatult palju. Terve film on sisuliselt Doktor Robotniku sünnilugu, seega tasub oodata järgesid.
Nüüd üks oluline küsimus - on see ainult lastele mõeldud? Kindlasti mitte. Abikaasa ütles selgelt, et erinevalt paljudest lastefilmidest ja multikatest ei olnud selle vaatamine tüütu ja korduv. Aeg läks kiiresti, naersid nii lapsed kui lapsevanemad ning isegi paar pisarat kisuti lastelt välja. Emotsioonid liiguvad kiiresti (nagu see terve film) ning keegi ei võta ennast siin tõsiselt. Suuri auhindu keegi sellega ei korja, kuid lõbus seiklusfilm, kus on natukene kõike, sobib suurte ja tõsiste filmide vahele ideaalselt.
Kodus nüüd mitu päeva on lapsed olnud Sonicu lainel. Mängisime koos vanu Sonicu videomänge, uusi videomänge ning poisile meeldib nüüd ringijoostes öelda, et on kiire nagu siilipoiss Sonic. Saan julgelt öelda, et Sonic on saabunud uuele põlvkonnale. Isiklikult pean "Siil Sonic" seiklusfilmi selle aasta üheks suurimaks üllatajaks. Lõpus olev väikene klipp vihjab ka järjele, mida kindlasti lähen vaatama, millal iganes see ka ei tuleks.
