Harry ja Margit Kõrvits hoiavad armumise kirge: kui peres kaob ära huumor, kaob sära ja suhe tuhmub

"Meie kooselu iseloo­mus­tab spontaansus – idee, mõte, tegu. Oskame visata ka ebaõnnestumise üle nalja," kirjeldab rahva lemmik Harry Kõrvits oma 25 aasta pikkust abielu Margit Kõrvitsaga. Vitaalne abielupaar sõidab sel reedel Saaremaalt mandrile, et president saaks Harryle pista rinda Valgetähe V klassi teenetemärgi.

On inimesi, kes esinevad pidevalt teleris ja suurtel lavadel, ent rahva hinges ei leia kohta kunagi. Harry Kõrvitsaga (66) on vastupidi – kuigi tema kuulsaim roll Leopold sündis lohvaka oranži kostüümi varjus ja muusiku­karjäär on kulgenud trummarina Rock Hotelis Ivo Linna selja taga, on ta rahvale täiesti oma, meie Harry.

Näitleja, muusiku ja reklaamiõppejõuna tegutsev Harry ja tema abikaasa, reklaamiäris töötav Margit (53) elavad Saaremaal. Nad kolisid püsivalt sinna neli talve tagasi ja avasid Kure kohviku. "Loovinimesed peaksidki maal elama ja vahel harva Kuku klubis käima," arvab Harry. Sellele tõdemusele jõudmiseks läks tal väga kaua aega.

Teid vaadates ei kujuta ette, et abielus võiks midagi viltu olla või minna. Miks teil nii hästi läheb?

Harry: Hea soovitus on: pole mõtet vihastada. Niikuinii lepime ära ja aja kokkuhoiu mõttes võiks seda teha kohe. Kõik! Valmis! Lahendatud! Mitte vihastada. Õnneks on hetki, kus olen vihastanud, väga vähe, kuid neid on ette tulnud.

"Harry on peretülide käima­tõmbamises vilets vastane." Margit

Margit: Harry on peretülide käimatõmbamises vilets vastane. Naine tahaks ikka aeg-ajalt vinguda, aga Harry ei tule kaasa. Ta ei viitsi sellega tegeleda. Kui suhtes on olemas vastastikune austus ja usaldus, siis kõik toimibki, aga ega ka meil ole alati olnud lust ja lillepidu. Elu on alati elu, kõike tuleb ette, aga oleme jäänud alati lugupidavaks teise inimese vastu. Minu vanaema õpetas, et riiuga magama ei minda. Sama on ka kooselus. Ära pea pikka viha, lahenda tüli ära, tunnista vigu ja palu vabandust.

Harry, millal sa oma naisele laulsid?

Mina ei ole mingi laulumees. Tänaval kord üks inimene kõnetas mind kui lauljat ja imestas, et imelik küll, Harry Kõrvits näitleb ka. Minu laulmist võib nimetada niisama inisemiseks. Õpin omal käel ukulelet, repertuaar on juba päris suur. Margit, vaeseke, on sunnitud kõike pealt kuulama ja jääb seepeale kiiremini magama. Aga need ei ole unelaulud. Ikka polkast rock’ini. Toonitan sõna rock. Rokk on toit sigadele. Mina mängin rock’i. Uskumatu, kuidas on see sõna ära lörtsitud. Ma ei loe ühtegi muusikaarvustust, kus räägitakse rokkmuusikast. Laulev seatoit. Rock on minu põlvkonna muss ja jääb alati rock’n’roll’iks.

Margit, millega sa viimati Harryt üllatasid?

Viimati hommikul, mil avalikkusele tehti teatavaks teenetemärkide saajad. Meelitasin Harry kohvikusse, kus ajakirjanikud talle seda ütlesid. Teised suurimad üllatused on ehk olnud minu korraldatud Harry sünnipäevad. Harry ise ei ole romantiline mees. Tema ei tule, roos hambus. Ta on väga südamlik ja aus inimene, aga kampaaniatega tema kaasa ei jookse. Suvel jalutab läbi heinamaa ja nopib mulle põllulilli.

Mis teie kooselu kõige paremini iseloomustab?

Harry: Kui peres kaob ära huumor, kaob sära ja suhe tuhmub. Teame Margitiga, et tõusule järgneb langus ja vastupidi. Ma ei mõista inimesi, kes tõusevad hommikul üles selleks, et närida teineteise kallal terve päev. Kui lihtne on hävitada see, mille nimel kord sõrmused sõrme pandi ja armastust vannuti. Elu on liiga lühike, et see tuksi keerata. Kui ei sobi, astu reelt maha, ehita endale uus regi ja suuna see õigele teele.

"Meie vanuse­vahe on 14 aastat, aga me pole seda ise märganud." Margit

Meie kooselu iseloomustab spontaansus – idee, mõte, tegu. Täna siin, homme seal. Analüüs tuleb pärast. See toimib. Asi saab tehtud, mitte ei nämmutata kuude viisi. Kõik ei pruugi õnnestuda, aga oleme elus ja oskame visata ka ebaõnnestumise üle nalja. Oskame hoida seda, mis meid kokku tõi, ja usaldus annab mõistmise. Kui neid ei ole, siis – astu välja ja nii lihtne see ongi! Kui need asjad on selgeks räägitud, püsib elu koos, sest kooselu koosnebki pisiasjadest ja kui neid selgeks ei räägita, võib ükspäev kärgatada.

Mis teid kokku tõi?

Margit: Seda on raske sõnadesse panna, sest need inimesed, kes ei ole kunagi tundnud teineteise suhtes metsikut tõmbejõudu, mis asub väljaspool maist mõtlemist, vaevalt meist aru saavad. Meil oli Harryga silmapilkne äratundmine. Sekundiga armumine, et tema see on! On võimalik elada elu ära ka nii, et suurt kiindumust ja armastust ei olegi, aga meil see on ja seda ei olegi võimalik defineerida.

Sel aastal täitub meil 25. abieluaasta. Meie vanusevahe on 14 aastat, aga me pole seda ise märganud. See ei ole seganud. Loeb sobivus, aga ka taust. Oleme mõlemad lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi ja käinud Westholmi gümnaasiumis. Kooselu puhul muutub oluliseks sarnane märgisüsteem.

Harry, mäletad sa, mis sinu juuksed halliks ajas?

Pole sellele isegi mõelnud. Mäletan, et kui priskemaks paisusin, olin 33aastane, aga halliks? Olen vist värvipime, mu sisemine sära tapab! Hall lisab ju soliidsust. Vanasti öeldi, et hallpead austa, aga uute väärtuste valguses: astu parem eest ära! Ei astu ma kuhugi kõrvale, kui, siis ainult edasi.

Margit: Harry on seda tüüpi mees, kelle puhul ei teagi, kui vana ta on, sest ta on nii nüüdisaegse mõtlemisega ega kohandu absoluutselt seenioriks. Mina olen sündinud aastal 1967. Harry saab sel aastal 67. Tema sünniaasta on 1953, mina sain just 53. Seega – me võiks käituda väärikalt, aga meie kooselu on huumorit täis. Hiljuti sõitsime kahe autoga koju, Harry ees ja mina järel. Järsku vaatan, teda ei ole. Jõuan koju, teda ikka ei ole. Ta oli võimeline tegema autoga väikese haagi, seisis poenurga taga, et mina varem jõuaks ja värava lahti teeks – nii sai tema peatumata hoovi sisse sõita. Need on meie naljad, mis võõrale kõrvale ja silmale mõjuvad ehk absurdselt.

"Usaldus annab mõistmise." Harry

Harry: Jajah, ükskord, kui Firenzes käisime ja olime kümme tuhat sammu linnas maha kõndinud, pakkus Margit mulle bussis istet. Itaallased ahhetasid. Noored ise ei tulnud selle peale, et härrale istet pakkuda. Ütlesin Margitile: vaat kui hea, et endale noore naise võtsin, tema pakub mulle vähemalt bussis istet.

Harry, kui sa olid 21, siis kutsus Mikk Mikiver su Tammsaare "Tõe ja õiguse" teise osa ainetel vändatud mängufilmi "Indrek" nimiosaliseks. Mis sulle sellest ajast meenub?

Nooruses olin Tootsi moodi tüüp, kelle kohta vanaema ütles: sa ei seisa pudeliski paigal. Selles mõttes oli Indreku roll mulle kohutavalt raske. Olin sinna suurepärasesse näiteseltskonda sattudes ikka täielik Indrek Vargamäelt: ei tundnud kedagi, ei julgenud suhelda. Nägupidi teadsin tolleaegseid superstaare kõiki – Ants Eskola, Voldemar Panso, Jüri Järvet, Rein Aren, Heino Mandri, Olev Eskola. Casting’u aegsed laused olid: "Kas oleksite nõus ühte koolipoissi mängima? Kas oleksite nõus habeme maha ajama? Juuksed võiksid lühemad olla!" Mõtlesin, et pidi ju kõrvalroll olema, milleks need muutused. Paar päeva hiljem öeldi, et teid valiti peaossa. Hea, et ära ei minestanud. Siis nägin Mikiveri – lihtne, arukas, hea suhtleja. Ta nägi mu kimbatust, suhtus sellesse kui mööduvasse, ja paari päeva pärast olingi julgem. Järgnes kaks kuud võimsat näitlejakooli.

Meenub veel üks sünnipäev filmivõtete ajast, kui vanad näitlejad võtsid viina ja Olev Eskola kiitis teistele, et läks Hiiumaale elama. Imestati, et see pole võimalik. Mina olin suur Tallinna patrioot ja mõtlesin, kuidas ta saab. See on üks väheseid kogenud meeste jutuajamisi, mis mu alateadvusse jäi, ja vaat kuidas mõjus. Elan juba aastaid Saaremaal. Loovinimesed peaksidki maal elama ja vahel harva Kuku klubis käima. Siin saab hing puhata.

Raivo E. Tamm tegi monotüki "Mina, Ivo Linna". Mida peaks tabama, et sünniks "Mina, Harry Kõrvits"?

Harry: Olen isegi mõelnud, kuidas paroodias võiksin välja paista, sest igas inimeses on kiiks, mis annab võimaluse parodeerimiseks. Ise ei saa end paraku kõrvalt ju vaadata, kuigi väga tahaks. Inimene ei taha teada, mida teised temast mõtlevad. Ta tahab teada: kui ma iseennast kõrvalt näen, kas ma olen üldse see, kellega ka ise rääkida tahaks? Äkki peab hoopis vait olema, kui ma Harry Kõrvitsaga kohtun?

Margit: Mind paeluvad Harry otsekohesus, huumorimeel ja loovus, samuti lapsemeelsus. Harryga on tohutult lahe ja alati mõnus! Õigusega kannab ta laste sõbra tiitlit, sest ükskõik kuhu ta satub, kogunevad Harry ümber lapsed ja koerad. Ta räägib lastega kui omasugustega, ninnunännutada tema ei oska. Samas ei ole tal kahju kellelegi millestki. Ükskord väljas söömas käies läks Harry kellelegi midagi ütlemata lauast ära. Ta märkas üht inimest, kelle elu ja tervisega just väga hästi ei olnud. Harry ostis talle prae ja tuli sõna lausumata oma kohale tagasi. Tal ei ole kahju midagi kellelegi anda. Olgu oma naine, lapsed või võõras.

Sakslaste iidol, 73aastane laulja Udo Lindenberg, samuti vitaalne mees, mäletab, et kõndis 12aastase­na mööda kodumaja treppi, kujuta­des ette, et iga väljavalgus­ta­tud­ trepiaste viib ta suurele lavale. Millisena sina, Harry, selles eas oma elu ette kujutasid?

Mul on Udo vinüül isegi kodus olemas! Olin laval kuskil esimeses klassis, 1960ndate alguses. Sõitsime ehitajate klubi lasteringiga bussiga Kadrinasse. Igavene loks buss oli, haises ilgelt bensiini järele, nii et mul läks süda pahaks ja siis pidin nii lavale minema. Mängisin Kiirt, üks teine poiss Tootsi. Enne seda läksime lava taga millegipärast omavahel kaklema ja see Toots pani mulle sellise litaka, et pea huugas nädal aega. Aga ära tegin.

Päris lava tuli hiljem, koos lasteringiga. Olen ikka olnud see, kes läheb teistega koos proovima – ei taha ju kehvem olla –, ja eks see lava hiilis kuidagi märkamatult minusse. Ei mõelnud mina küll, mida tulevik toob. See on nagu toakoristamisega, mida sa lihtsalt pidid tegema. Erilist numbrit sellest lavaleminekust ma ei teinud. Ei mõelnud, et olen rahva ees. Kui surve suuremaks läks, tulid ka vastutus, närv ja muu sellega kaasnev. Kerge närv tuleb ikka kasuks, aga kui juba mitu päeva pabistad, võib läbipõlemine kiirelt saabuda.

Igal artistil on elus periood, kus alkohol on tema ainus kaaslane. Kes sind selles välja koolitas ja milline suhe on sul sellega praegu?

Naps ja nali käivad ikka käsikäes, või käisid. Ma pole olnud kunagi suur napsimees. Nooruses sai seda küll pruugitud, aga ei hakanud külge. Tsüklimeest minust ei saanud – nii kehvake olin. Teised olid tsüklis ikka nädalaid ja kuid.

Mõnikord seisan viinapoes ja põrnitsen riiuleid, et võtaks prooviks paar pudelit, ühe Leopoldi ja ühe Äpu, nagu vanasti öeldi. Või nagu vana Toompere müüjale ütles: "Üks Leopold, üks Äpu ja ise olen ma Postikana." (1980–1982 oli Harry lastesaates "Kõige suurem sõber" Leopold ja Hendrik Toompere Postikana, rahvasuus nimetati liitrist viina Leopoldiks ja 350 ml pudelit Äpuks – toim.)

Aga siis mõtlen saabuvale ülemaailmsele pohmellile ja tulen tühjalt poest tagasi. Jääb ostmata. Vastutus homsete tegemiste eest ei luba mul seda teha. Mu kõrvalt on nii palju tuttavaid muusikuid ja näitlejaid end teise ilma joonud, ja kui palju olen ma sellest kloaagist teisi välja tirinud... Minu suhe alkoholi on selline, et mina dikteerin, millal ta võib minusse voolata, mitte tema mulle.

Artisti elu tähendab tööd nii ööl kui ka päeval, olgu jaanilaupäev või vana-aastaõhtu. Mis pani sind enda elule kainelt mõtlema?

Milline oli minu raskeim aeg? See oli muutuste aeg ühiskonnas. Kuldsed ajad need polnud, võin isegi öelda, et idiootlikult rasked üheksakümnendad. Töötasin siis näitlejana nukuteatris ja oleksin jäänud edasi, aga kogu selle virvarri sees tundsin, et kui teatrisse jään, võin uuest elust kõrvale jääda. Värske õhu puudus tekkis. Muidu oli teater olnud ikka elust ees, suunanäitaja, aga muutuste ajal publik võõrdus teatrist, sest väljaspool seda kees elu nagu Chicagos. Pidin endas selgusele jõudma ja tegema elumuutuse, kõiges. Ka isiklikus elus. Lahutasin. Raske aeg oli, õnnestumiste ja läbikukkumiste aeg. Aga iga läbikukkumine viis elu hoopis edasi, tegi tugevaks, kuigi ise seda siis ei teadnud. Nüüd tean. Tähtis pole kuupäev, millal teed elu muutva otsuse, tähtis on, et sa teed.

Harry, mis on sinu suurim saavutus?

Suurim saavutus spordis oli see, kui pidin hambad ristis, veremaitse suus, kehalise kasvatuse tunnis "mustakal" aja peale suusatama ja jäin iga kord ellu. Teine suur saavutus oli, et matemaatikaeksami koolis ära tegin. Veel, et mul on sirgunud normaalsed pojad ja kasupojad. Aga kas elus peabki kogu aeg midagi saavutama? Püüdlemine millegi poole on märksa mõnusam. See on protsess, mis hoiab vormis, viib elus edasi. Sellest mulle piisab. Mõnikord tekib saavutatuga tühjus – mida edasi? Ah et see oligi, mille poole rabasin. Mulle meeldib protsess, mitte lõppeesmärk.

Teenetemärk rinda – nagu nuiaga pähe

Harry Kõrvits: "Oleksin nagu mööda pead saanud. Hea, et ajakirjanikule oma otsekohesusega ropusti ei öelnud. Olin jahmatanud. Nagu valuga ikka: alguses ei tunne, valu tuleb hiljem. Teenetemärgiga on sama lugu. Miks mina ja mitte keegi teine? Mille eest? Samuti medali saanud Jüri Vlassov ütles hästi, et nüüd peab hakkama uurima, mis teened need on. Kas pean nüüd vait olema või kaasa rääkima? Erinevalt poliitikutest vastutan oma sõnade eest, aga võin ka eksida, sest see on inimlik. Kõik, mis on inimlik, on minu silmis õige, ka eksimine.

Pühendan selle medali rock’n’­roll’i 1950–1960ndate põlvkonnale, kellest meie ajalugu tegelikult vaikib. Samuti neile, kellele vähegi olen naeratuse näole toonud. See ei ole üksi minu medal, mõtlen neile, kellega on au olnud koos teha asju, mis on inimestele südamesse läinud."

• Harry Kõrvits (21. märts 1953), näitleja, muusik, reklaamiärimees

• Isa helilooja Harri Kõrvits, vennad muusikud Tiit, Toomas ja Tõnis

• Muusikute Henry Kõrvitsa alias Genka ja Robert Kõrvitsa isa

• Aastast 1978 trummar ansamblis Rock Hotel

• Leopold ETV lastesaates "Kõige suurem sõber"

• Vallavanem Kanal 2 komöödiasarjas "Naabriplika"

Mida arvab Harry ärimees Ollepi rollist?

"Mängufilmi "Talve" kutsus mind režissöör Ergo Kuld, kellega oleme palju tööd teinud, "Naabriplikat" näiteks. Ergo ütles, et minulik roll, sobib mulle. Suurel ekraanil võimendub iga liigutus, pilk või südametukse. Ole noor või vana, rolli peab ikka hästi tegema. Näitlejate valik oli kümnesse, lihtsalt suurepärane. Karl Robert Saaremäel on ju absoluutselt Tootsi geenid. Franz Malmsten tuletas mulle kangesti meelde mind ennast "Indreku" filmis. Jube raske roll, napp tekst, kõike, mis sinus toimub, annad edasi väga nappide vahenditega. See roll nõudis iseenda kuulamist ja Franz sai sellega suurepäraselt hakkama. Kõige rohkem stseene oli mul Saara Nüganeniga. Enesekindel, auahne, tujukas. Tema isa mängides ei näe seda, aga vaataja näeb – suurepärane sooritus Saaralt! Enese kohta ei saa ma öelda, et ennast kiitmast ma ei väsi, oleks võinud parem olla. Annan sõna vaatajale, kellele see film ju tehti!"