Nagu ütleb Jesper Parve, siis naistepäevast ei pääse vist küll ükski mees. „Kui ei usu, võite see aasta proovida, mis juhtub, kui meelest läheb,” ütleb ta naljatledes, aga lisab siis: „Aga ärge ainult öelge, et mina soovitasin.” Jesper ongi üks seitsmest staarist, kes jagas meiega mõtisklusi saabuvate tähtpäevade valguses. Kuidas siis ikkagi on? Kas paraad ja kiluvõileib on vabariigi sünnipäeval omal kohal? Kas vastlapäeva menüüst leiab ikka hernesupi ja vastlakukli? Kas ära unustatud lillekimp võib tekitada peretüli?

Inga Tislar, laulja

Pean tunnistama, et väga grandioosselt pole meie vabariigi sünnipäeva kunagi tähistanud, kuid siiski aastatagune kiluvõilebade, munavõi jms kokkamine sõpradega oli küll eelmistest tähistamistest kõvasti erilisem.

Vot vastlapäevaga on tõesti selline lugu, et sellega meenuvad vaid vastlakuklid ja hernesupp, ilma milleta ei saa kuidagi mitte. Liugu lasin tõenäoliselt viimati lasteaia-algklassi aegu.

Naistepäev on aga lihtsalt mõnus päev, kus võid saada tavalisest rohkem tähelepanu. Kuna mina pole sugugi lilleinimene, siis kimbu olemasoluta tüli ei teki. See-eest olen aga magusasõber ning minu kaaslane teab, et see teeb mind küll iga kell õnnelikuks.

Jesper Parve, maailmarändur ja blogija

Ma arvan et nendest kolmest on kõige pidulikum just vabariigi aastapäev. See pidu meeldib mulle juba väiksest peale. Kuna mu vanaisa oli metsavend, on see päev mulle kuidagi hästi südamesse jäänud. Mäletan veel vene ajast, kui olin väike poiss, kuidas sel päeval tõmmati maal vanaisa juures kardinad ette ja alati ikka pandi sinimustvalge lauale. Ning siis läks kõvemaks tinapanemiseks. Mängiti lõõtsa ja kitarri, lauldi Eesti laule ja räägiti väga huvitavaid lugusid. Ja minu jaoks oli see ikka väga põnev. Nüüd enam kardinaid ette ei pea tõmbama, aga eks tegevused on samad.

Vastlapäevaga on nii, et eks nüüd, kui endal lapsed, peab ikka mäe peal käima. Kui lund ja kelku ei ole, siis muidugi nii kõvasti neid sealt alla ei saa lükata, aga eks väikse kukli sööme õhtul ikka.

Naistepäevast ei pääse ükski mees. Kohustuslik meeles pidada! Kui ei usu, võite see aasta proovida, mis juhtub, kui läheb meelest. Aga ärge ainult öelge, et mina soovitasin. Lilled, soe kallistus ja hea tuju – need peavad igal mehel kindlasti sel päeval olemas olema. Kellele viite, seda võite juba ise valida. Klassika.

Veiko Porkanen, Vanemuise teatri näitleja

Vabariigi aastapäeva tähistan kindlasti. Sõidan maale, olen pere ja sõprade keskel. Heiskan päiksetõusul sinimustvalge, söön hommikuks kama ja lähen metsa jalutama. Loodan väga, et too tukk veel alles on. Praegu ei saa ju korraksi pilku ära keerata, juba jooksevad mehed saagidega kohale.

Vastlapäeva on saanud ikka igal aastal tähistada. Pikk liug, kukkel ja hernesupp – neid on saanud süüa juba lapseeast. Kuigi suppi vist see aasta palju keeta ei saa, ajab süsiniku jalajälje liiga suureks ja siis ei saa järgmine aasta ka liugu lasta.

Mis mees ma siis oleks, kui naistepäeva ei tähistaks?! Hommikul, kui naine silmad lahti teeb, näebki ta esimese asjana lillebuketti, siis alles mind koos hommikusöögivaagnaga. Samal ajal kui tema mõnusasti röstsaia krõmpsutab koos hea ja paremaga, esitan talle pühendatud eeskava luule, laulu ja tantsuga. Ja see on alles hommik…

Eda-Liis Kann, Kanal 2 reporter

Meie peres on alati vabariigi aastapäeva tähistatud ja uhkusega kiluvõileibu söödud. Ja muidugi on majale heisatud Eesti lipp. Teine lipp on köögilaual ja lastega arutame Eesti elu üle. Mõlemad tütred, 10aastane Saara-Liis ja 8aastane Marta Rosita, andsid hiljuti kodutütarde vande – isamaa eest alati valmis! Alates sellest on isamaalised teemad meil peres ka palju tihedamini arutlemisel. Paraadi-traditsiooni meil veel pole, aga usun, et see muutub.

Vastlapäeval sööme mamma tehtud rammusat hernesuppi ja taadu hangitud vastlakukleid. Oleme käinud mitu korda seda päeva tähistamas ka vabaõhumuusuemis – laseme liugu, mängime ringmänge ja meisterdame seasääreluust vurre ning sööme sealset vastlatoitu. Jällegi tore traditsioon ja lõbus iga aasta uuesti meelde tuletada, kuidas see vurr nüüd siis vurisema hakkab. Meie, emmed-issid, oleme alati sama hasardis kui lapsed.

Mina olen kasvanud peres, kus on viis tüdrukut ehk siis mul on neli õde. Kõikide aastate jooksul pole kordagi olnud naistepäeva, kus poleks kingitud lilli. Isa hoolitses alati kõigi kuue naise – viie tüdruku ja ema eest. Täna on kallis abikaasa Haldo see, kes hoolitseb, et hommikul ärgates oleks kõikidel lilled, laual šampanja ja lastele šokolaad.

Eve Kallaste, ajakirjanik ja telesaatejuht

Vabariigi aastapäeval on kiluvõileib kindlasti omal kohal, samuti kartul ja heeringas. Teen kõik aastapäevanäksid ise ja suure söögilaua asemel katan lauakese televiisori ette, et kontserti nautida. Ega see väga keskendunud vaatamine muidugi pole, tavaliselt on ju lapsed kodus ja mõned külalised ka. Süütame sel päeval juba varakult pidulikud sinimustvalged küünlad ja tõmbame suure lipu õues üles. Eesti lipp on minu arvates väga kaunis ja mulle teeb alati rõõmu, kui õhtul on mõnel vastuvõtu külalistel meie trikoloorist inspireeritud riided. Kätlemistseremooniat on juba nii kaua korraldatud ja nii palju kommenteeritud, et sellest on saanud algusaastetega võrreldes tõeliselt esteetiline moekunsti nautimise vaatemäng. Paraadi suhtes on mul kahetised tunded. Ühest küljest näitame seda korraldades, et oleme valmis enda vabadust vajadusel relvaga kaitsma, teisalt ei tahaks ma pidupäeval relvadega marssimist vaadata. Ega üldse mingil päeval.

Vastlapäeva juurde kuuluvad hernesupp rohelisega ja vastlakukkel moosiga. Alati läheb meelest, missugused olid eelmise aasta vastlakukli testimise tulemused ja nii ma hakkangi juba nädalajagu varem erinevate pagarikodade karbikesi koju tassima, et õigeks ajaks saaksid kõik pereliikmed enda lemmiku valitud. Vastlaliugu pole küll ammu teinud, aga kelgud on olemas ja kui peaks tõepoolest kunagi ka koheva lumega vastlad tulema, siis tuleb ka liug. Seni oleme ise kohevad. Kuklitest.

Naistepäevaga on nii, et ma sain päris varakult emaks ja enne kui jõudsin juurdlema hakata, kas olen juba piisavalt vana, et naistepäeval pikisilmi lilli oodata, muutusid minu jaoks väga eriliseks ja oodatuks hoopis emadepäevalilled. Nüüdseks olen naistepäeva võlu taas hindama õppinud – kui emadepäev toob laste ja mehe kingitud hommikuste õrnade lillede ja koogiga mõnusa peretunde, siis naistepäev on rohkem meie kahe, minu ja mehe teema. Kindlasti ei tuleks unustatud lilledest peretüli. Kuid ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi ma reageeriksin, kui tühja sülega jääksin, sest seda pole kunagi juhtunud.

Adeline Vaher-Vahter, modell

Vabariigi aastapäeva tähistan ma arvatavasti suhteliselt samamoodi nagu enamik Eesti inimesi oma peredes. Hommikul kohustuslik tiir paraadil ja õhtul sõprade või perega presidendi vastuvõtu vaatamist kodusest telekast. Muidugi on laud alati lookas kõigest heast ja eestipärasest. Vastlapäeva tähistamine on meie peres väga suureks ja toredaks tavaks saanud. Igal aastal kogunevad meie lähedased peretuttavad minu vanemate koju, kus isa teeb ise hernesuppi ja ema tööks on valmistada vastlakuklid. Sellel päeval saab alati lugematu arv kukleid ära söödud! Muidugi on traditsiooniks kindlasti kusagil ka liug lasta. Ilma selleta ju ei saa! Pole vahet, kas see on vendade poolt hoovi ehitatud väike lumeküngas või mõni suurem mäenõlv. Liu peavad laskma kõik ja alati saab nii palju nalja! Ma ise isiklikult naistepäeva väga oluliseks tähtpäevaks ei pea. Kuid ma ei pea muretsema. Mu kallim peab mind alati kimbu lillede ja romantilise kohtinguga meeles.