Lahkunud Mihkel Smeljanski elukäik: ajakirjaniku ja piletööri perekonnast sirgunud rahvalemmik

Taas on lahkunud üks kogu eesti rahva lemmik. Mihkel Smeljanski (08.03.1950 – 21.02.2020), kelle nime ja nägu seostab mitu põlvkonda eeskätt paroodiaansamblis Kuldne Trio tehtuga. Ent Smeljanski polnud vaid võrratu telehuumoriklassik. Teatrisõbrad mäletavad hinnata ka tema peent tragikoomiku annet Pärnu teatri lavastustest, aga ka filmi- ja teleteatrinäitlejana.

Tavatu oli juba Mihkli teatritee algus. Isa Pärnus ajakirjanik, ema teatris piletöör, trotsis Mihkel nõukaaegse tavakeskkooli "norme” ja valis keskhariduseks töölisnoorte õhtukooli. Asunud õppimise kõrvalt 1969. aastal tööle Pärnu teatri lavapoisina, sai ta teatrist haaratud sedavõrd, et läks läks aasta pärast Tallinna, astus ja sai sisse Panso kooli. Lavaka kuuendat lendu Mihkel siiski ei lõpetanud. Pärast paari talve lavakoolis tundsid Mihkel ja tema kurusevennast sõber Toomas Lepp, et kool ei anna piisavalt ning parem on kohe praktikutena tegutsema hakata.

Nii sai Mihklist pärast kahte talve teatrikoolis õppimist Pärnu teatri näitleja ning temast kujunes publikulemmik aastakümneteks. Ta suutis publikut naerutada, aga kui vaja siis ka tõsiste rollidega vaatajaid puudutada, mõtlema võtta. Näiteks oli täiesti uus sõna Eesti NSVs tema nimiosa lääne noorsootükis „Superdiskor” (1982).

Tollased kolleegid Pärnu teatris mäletavad Smeljanskit, kui rõõmsat ja toredat meest. Tema ei kibelenud igal teatripeol või igas seltskonnas esinumber olema. Vaid hoidis kaaskondseid heas tujus kuidagi lihtsamalt, selleks ekstra pingutamata.

Loomult tagasihoidlikuks meheks Mihkel Smeljanski jäigi. Päeval, mil teda ja tema trio- ja teatrikolleegi semu Jüri Vlassovit ootasid Kadriorus elutöö eest teenetemedalid, jättis ta kogu vastuvõtmise au ikka semule. Mihkel Smeljanski ise on nüüd superdiskor taevastel jahimaadel.