ARVUSTUS | Kas seal nurgas on keegi? "Nähtamatu mees" on ootamatu meistriteos
Moodne õudusfilm on miski, mida ma defineerin kui agressiivselt didaktiline. Sellel on mitu põhjust ja analüüsidest sedavõrd subjektiivset žanri nagu õudus jõuan tihti samale järeldusele, et see ongi ainukene viis, kuidas seda teha. Pahalased on täiesti kurjad, kangelased on alati head ja publik kinosaalis totaalselt otsusvõimetu. Inimene ekraani ees ei suuda ise paika panna moraalset tooni ega määrata narratiivis pooli, sest keskmiselt on vaataja loll. Kui see valem töötab, siis see on suurepärane ("Get Out" on hea näide), kuid kui see ei tööta ja nüansid vajuvad tasakaalust välja, ekraanil nähtu ei oma ühtegi järgitavat loogikat ega ei seo omavahel kokku ("Fantaasiasaar" on näida siia). Leigh Whannelli "Nähtamatu mees" (“The Invisible Man”) on toorelt didaktiline, kuid siin selle sõna klassikalises definitsioonis. See õpetab meile filmikunstist, näitab PTSD (traumajärgne stressihäire) reaalsust ning tõmbab kaasa momentide ja karakteritega, mis eraldiseisvana oleksid katastroofiliselt halvad, kuid ühes lineaarselt järjestatud sündmuste ahelas mõjub lausa geniaalselt.
Sünopsis:
Olles juba mõnda aega kannatanud vägivaldses suhtelõksus õnnestub Cecilial (Elisabeth Moss) ühel ööl oma ülikontrolliva teadlasest poisssõbra Adriani (Oliver Jackson-Cohen) juurest põgeneda. Tal aitavad ennast varjata tema õde (Harriet Dyer, NBC The InBetween) ja lapsepõlvesõber (Aldis Hodge, Straight Outta Compton) koos oma teismelise tütrega (Storm Reid, HBO Euphoria).
Kui eksmees sooritab enesetapu ja pärandab naisele suure varanduse, tundub asi Cecilia jaoks kahtlane. Järgneb seeria veidraid kokkusattumusi ning kui asjad võtavad naise lähedastele letaalse pöörde, on surmani hirmule aetud Cecilia mõistuse kaotamise äärel. Mitte keegi ei paista uskuvat tema juttu nähtamatuks jäävast painajast.
"Nähtamatu mees" on esmaklassiline meistriteos, mis kasutab enda meediumit peaaegu maksimaalselt. Verdtarretava thrilleri on produtseerinud õuduse žanri meister Jason Blum, kes kipub liikuma meistriteose ja katastroofi vahet. Film jaguneb klassikaliselt kolmeks osaks, kuid huvitaval kombel on need kõik täiesti erinevast žanrist. Esimene kolmandik on puhas ja efektiivne õudus, teine osa on psühholoogiline thriller ning kolmas ja viimane on verine kaasakiskuv märul.
Isiklik lemmik osa on teose alguses olev pikk ja õõvastav stseen, kus Cecilia enda kodus põgeneb. Siin on nii palju momente, millest võikski rääkima jääda. Taustal on geniaalne muusikaline pala Escape (mille autoriks Benjamin Wallfisch), mis loob häiriva ja õõvastava õhustiku, kuigi ekraanil on ainult vaikselt hiiliv naine, tühi maja ja voodis magav mees. Statsionaarne kaamerapaigutus, kus publik ei saa liikuda ja on sunnitud vaatama tühjusesse samal ajal kui karakter teeb midagi, mida me ainult kuuleme, on kurjakuulutav, kriipivalt ebalev, rahutu ja eelkõige ebamugav. See kõik toimib nii hästi.
Elizabeth Moss on staar ning selle teose tugevaim näitleja. Juba esimesest minutist peale kui lugu algab, kontrollib naine igat olukorda. Peale sissejuhatust algab tema suurem töö - vaikne esitlus, ilma sõnadeta ja minimaalse liikumisega. Ahistamise trauma on tunda, kuigi keegi ei ütle midagi, keegi ei liiguta. Selline esitlus kandub edasi tervesse filmi, isegi kui liigume finaalis oleva märuli poole. Need suured silmad, otse kaamerasse vaatamine koos hoolikalt valitud nurkadega, andes teada, et igal pool võib olla nähtamatu oht. Tõepoolest - see ohutunne tuli ekraanilt pidevalt. Kaamera jääb sekundiks seisma ja koheselt käivitub publikus paranoia - kas seal nurgas on keegi?
Ahistamise esitlemine on olulisel kohal, sest see juhatab sisse filmi teise kolmandiku - psühholoogiline thriller. Mitte keegi ei tea, kas see nähamatu oht on olemas. Isegi mitte publik. Cecilia on lihtsalt hull - või kas ikka on? Adrian on ainult paha, kuid seda Cecilia sõnade järgi. Geniaalne teadlane, rikas ja nõutud mees, kontrollifriik ja selgelt ülepaisutatud antogonist, tundmatu nähtamatu oht, kellele meeldib inimeste peadega mängida. Ja siin ei ole ohvriks mitte ainult Cecilia, vaid ka saalis istuv rahvas. Tühjad nurgad enam ei ole tühjad ja mitte ükski koht ei ole üksik.
Elizabeth Mossi segaduses, hirmul ja traumeeritud näoilme toimib ainult koos veatu kaameratööga. Stefan Duscio töö kaamera taga on hämmastav. Detailid pinge loomiseks, liikumine ja järsk seisak, nurkade ümber vajumine ja õigetel momentidel peatumine teeb võimatuks ehmatuste ennustamise. Terve saal võpatas, mina võpatasin pidevalt, sest ei suutnud ära tabada, et mis ja millal võiks tulla. Muusika muidugi mängib äärmiselt olulist rolli, seega Benjamin Wallfisch väärib ühte sügavat kummardust. Muusika üks oluline aspekt on vaikus - see vaheldumine. Sammud, hingamine, muusika, vaikus ja pilgud, kus kõik töötavad vaheldumisi, muutuvas tempos. Ja see kõik toimib.
Filmi kõige nõrgem osa on dialoog, mis on mõistetav. Nendel karakteritel ei peagi midagi öelda olema, kuid kui nad seda proovivad, siis see kahjuks ei toimi. Need nõrkused dialoogist kanduvad üle narratiivi usutavuse juurde, mis omakorda lõpuks rikub ära ühe nüüdisaja parima pahalase poiss-sõbra Adriani. Kuna filmi pealkiri on "Nähtamatu mees", siis pahalane toimib ainult senikaua kuni publik teda ei kuule ega ei näe. Moment, kui teda näeme ja kuuleme, kogu müsteerium ja imestus vajub laiali.
Loo viimane kolmandik on verine märul, mis totaalselt keerab kogu tempo ja paika pandud arusaama pahupidi. Eelnevalt olnud psühholoogiline osa kandub siia edasi, seega publik ootab pööret. Äkkiline looline pööre ka tuleb, kuid mitte sellisel kujul nagu seda ootasime. Ja siis natukene liigub jälle teises suunas tagasi, pakkudes väärika finaali suurepärasele filmile. "Nähtamatu mees" suudab pugeda naha alla, pakkudes meeldejäävaid momente (pööningul, magamistoas tekiga, pliiatsiga dušši all jpt), mis šokeerivad ja eelkõige lahutavad meelt. Tõeliselt ootamatu üllatus, kindlasti üks selle aasta parimaid palasid.
