ARVUSTUS | "TäheKoer ja TurboKass" kukub kõrgelt ja kiiruga.

Eesti kinodest käib läbi päris suur arv erinevaid animatsioone ning pereisana käin enamusi koos lastega ka vaatamas. Tunnistan, et tihti naudin neid rohkem kui lapsed ning ajaga olen hakanud ära tundma, et mis jõmmidele meeldib ja mis mitte. "Tähekoer ja Turbokass" esmapilgul oli veetlev väikene lugu supervõimetega koreast, kuid päris kiiresti sai selgeks, et reaalset tegelikult sisu ei ole. Igasugune mahlakas osa on puudu ning see kuivanud osa, mis alles jääb, ei kõlba ka süüa.

Treiler

Sünopsis: Ühe teadlase 1969. aastal kosmosesse lennutatud lojaalne koer Semu teeb hädamaandumise tänapäevases väikelinnas, kus lemmikloomi jahib halastamatu loomavihkajast politseinik Peck. Meeleheitliku sooviga omaniku juurde tagasi jõuda, värbab Semu geeniusest miljonärkassi Feliksi, et kass talle sellel pöörasel seiklusel abiks oleks. Kohtudes aga jänes Cassidy ja tema loomaõiguste aktivistidest koosneva organisatsiooniga G.P.L.O, on Semu ja Feliks sunnitud Pecki vastu astuma ja tõelisteks kangelasteks hakkama!

Animatsioon on Ben Smithi sooloprojekt, olles terve asja üksinda kirjutanud ja lavastanud. Varasemalt teinud ainult 4D lühianimatsioone, on see tema esimene täispikk film ning kahjuks on seda tunda. Siin ei päästa isegi nimekad häälnäitlejad Luke Evans (Dracula Untold, Fast and Furious 6), Nick Frost (Hot Fuzz, Shaun of the Dead), Gemma Arteton (The Girl with All the Gifts) ja Bill Nighy (Love Actually, About Time). "Tähekoer ja Turbokass" proovib olla lugu ebatõenäolisest sõprusest ja ootamatust kangelaslikust käitumisest suure vastuolu juures, kuid põrub peaaegu kõikides aspektides, mida on võimalik filmi juures hinnata.

Tegemist on uskumatult ebanaljaka animatsiooniga, kus mu laps hakkas mind vaatama pilguga: miks me siin oleme? Siin ei ole isegi sarmi, millest kinni haarata. Stsenaarium on kogu tootmise kõige nõrgem osa, sest ideeliselt on paika pandud kaks suurepärast karakterit - Tähekoer Semu ja Turbokass Felix, kuid praktiliselt on need niivõrd igavad, et imponeerida on võimatu. Filmi kohta, kus on lendav koer ja Turbokass, see tundus venivat neli-viis tundi, viitades jubedale käsikirjale, mis ei suutnud mitmest keskpärasest ideest luua ühte tervikut.

Isegi keskpärasus oleks antud filmi juures päästjaks osutunuks, sest kodus vaatame sellise kvaliteediga multifilme pidevalt. Mu lapsed ei ole nõudlikud ning ise andestan üpris kergelt. Raisatud potentsiaal ja uskumatult kergelt meelest minev tegevustik on kahjuks ainult probleemide nimistu algus. Karakterite vahel näiteks pole mingit sidet, mis on tavaliselt pereanimatsioonide pärusmaa. Nende iseloomud on ainult ühetahulised ning igasugune areng toimub samal tahul. Ehk siis igavuse definitsioon. On tunda, et stsenaariumi autoril pole ei kogemust ega oskust.

Kõik eelnev tähendab, et publik ei lähe sündmustega kaasa. Me ei hooli sellest kõiki usaldavast ja igavesti positiivsest koer Semust ega Youtube'i videosid tegevast Batmani wannabest TurboKass Felixist. Linn on elutu, inimesed seal sees veel tühjemad. Taust ja keskkond tundus nagu halb videomäng kuhu on peale mõned karakterid animeeritud. Muusika ja animatsiooni kvaliteet on samuti vaevu aksepteeritav, kus ainukene kiidukoht oleks loomade disain. See on tõepoolest detailine ning on tunda, et vähemalt nende loomisel veel oli inimesi, kes tahtsid seda projekti teha.

Kõige olulisem selliste animatsioonide juures on siiski lapse arvamus. "Kuidas sulle see multifilm meeldis?" küsisin enda poja käest kinosaalist lahkudes. "Nii pikk oli. Semu on nii tugev." vastas poiss. "Miks Semu varem ei lennanud?" küsis koheselt. Täpselt. Miks Semu ei lennanud varem? Miks need supervõimed tulid mängu nii hilja? Sellised küsimused kuhjuvad kiiresti ning oleks naiivne mõelda, et lapsed ei saa aru. Saavad ikka. Meil on kvaliteetseid animafilme iga nädal, nii kodus kui kinos, seega standard on kõrge. Kahjuks "Tähekoer ja Turbokass" ei vasta sellele harjumuspärasele standardile ning lendab suure hooga lati alt läbi.

Põhiline tegevus toimub linna keskel olevas väikeses pargis. Loogikat ei tasu siit otsida, sest ükski põhjendus ei veena nagunii kedagi. Lisaks lõpus olev "emotsionaalne" stseen jätab külmaks ja paneb ainult ohakama, sest miks see multifilm pole ikka veel läbi. Kõik näevad seda "püanti" tulemas. Oleksin äärmiselt üllatunud kui keegi ütleks, et oli siin filmi juures kurb või pisarate lähedal.

Mulle ei meeldi teha halbu arvustusi, kuid kahjuks see on vajalik. Iga asi ei saa õnnestuda ning publik saab rääkida ainult enda rahakotiga. Toetame seda, mida tahame näha uuesti ja veel, väldime neid, mida mitte. Ben Smith on teinud suure töö, kuid see on mehe esimene täispikk teos. 90 minutit täita põnevate sündmustega ja huvitavate karakteritega ei ole kerge. "Tähekoer ja Turbokass" ainult tõestab seda ning tuletab meelde, et peaksime olema tänulikud neile, kes oskavad seda teha.