Hirnu herneks! Naine läks spaasse lõõgastuma, kuid ühe väikse eksituse tõttu sai sellest tema elu kõige piinlikum õudusunenägu
Mõnus päevaspaa on väga hea viis igapäevasest stressist ja kiirustamisest pääsemiseks, kuid Anbara jaoks lõppes see kõige piinlikuma olukorraga naise elus.
Kõik sai alguse sellest, kui naine jõudis koos oma elukaaslasega Saksamaal olevasse spaasse.
Paarile öeldi, et sauna ei tohi ujumisriietega minna. Naine tegi nagu kästi - ta haaras kaasa rätiku ja läks ujumisriideid ära võtma. Mees ootas teda sauna juures.
Tagasiteel valis naine kahjuks vale ukse ja leidis ennast evakuatsiooniks mõeldud trepikojast. Enda keha katmiseks oli tal kaasas ainult seesama väike rätik, mille ta varem kaasa haaras.
Anabra peksis vastu ust ja lootis, et keegi teisel pool kuuleb ja selle avab. Kuid keegi ei kuulnud.
“Pisarsilmil jooksin ma trepist alla samal ajal mõeldes, et millist kehaosa peaksin ma selle väikse rätikuga katma. Nägu? Ühte kannikat?”
Naine jooksis korrus allapoole ja peksis seal olnud ust, kuid ka seekord ei kuulnud teda mitte keegi. Lõpuks jõudis ta esimesele korrusele ja leidis avatud ukse, mis viis “hirmsasse masinaruumi, kus olid hiiglaslikud ventilaatorid, pumbad ja elektrišoki ohu eest hoiatavad märgid”.
“Sõbrad, ei ole vist teist sellist tunnet, mis sul tekib, kui jooksed ihualasti ja nuttes läbi tööstusliku masinaruumi. Ma nägin kaubalifti. Suurest paanikast jooksin ma sinna sisse, katsin oma tissid ja asusin kõiki nuppe muljuma.”
Naine märkas liftis turvakaamerat ja ta seisis keerulise dilemma ees. “Ma ei taha, et mitte keegi seda näeks. Aga samas tahan ma väga, et keegi tuleks ja mind ära päästaks.”
Lõpuks kostub liftis olevast valjuhääldist Saksa mehe hääl. Kuna naine ei mõista saksa keelt, siis arvas ta, et mees ütles: “alasti tüdruk kaubaliftis, ära mulju kõiki nuppe”.
Kui lifti uksed lõpuks avanesid, ootas seal teda spa töötaja. Kuid oh õudu - riideid või rätikut ei olnud ta naise jaoks kaasa võtnud.
Naine järgneb töötajale mööda evakuatsiooniks mõeldud koridori, kuid kahjuks läheb kogu olukord veelgi hullemaks. Nimelt avastab töötaja, et ainus viis spaasse tagasi saada on majast väljuda, kõndida mööda tänavat ümber maja ja siseneda peasissepääsust.
Seda mõistes langeb naine tänavale ja hakkab hüsteeriliselt nutma.
“Mul oli kehaväline kogemus. Ma minestasin häbist. See oli minu jaoks piir.”
Kuid ta mõistab, et mitte midagi pole teha. Ta viskab pisikese rätiku maha, ajab selja sirgu ja kõnnib oma päästja järel mööda tänavat. Samal ajal püüab ta mitte märgata vahtivaid ja näpuga näitavaid inimesi. “Ma tõusin häbist kõrgemale tasandile. Ma olin puutumatu!”
Kui nad lõpuks hoonesse tagasi jõuavad, on vastuvõtuala inimesi paksult täis. Lausa nõnda täis, et töötaja peab inimeste peale karjuma, et nood tee vabaks teeksid.
Samal ajal kui ta ihualasti vastuvõtualas seisab, seletab talle appi tulnud mees vasuvõtulaua töötajale kogu olukorda lahti. Vanem daam ulatab naisele ujumisrõnga, et too ennast katta saaks.
“Administraator küsis minult dokumenti. Mul oli ainul ujumisrõngas seljas. Kus kuradi kohas peaks ma dokumenti hoidma? Administraator ohkas ja lasi mind spaasse tagasi sisse.”
Kui ta lõpuks oma elukaaslast nägi, jooksis ta nuttes mehe poole.
Selmet naiselt küsida, miks ta nutab, oli mees pahur, sest naine oli tund aega kadunud olnud.
