Head teatripäeva! 3 suuremat erinevust, millega peab arvestama lavalt ekraanile siirduv näitleja
Mis ühendab Laurence Olivieri, Meryl Streepi, Daniel Day-Lewist, Marlon Brandot, Judi Denchi ja Paul Newmani? Kõik nad on tuntuks saanud Oscari võitjatena, ent on alustanud oma karjääri teatrilavalt.
Need näitlejad on suurepärased näited sellest, kuidas teatris omandatud tehnika on võimalik edukalt üle kanda suurele ekraanile. New Yorgi Filmiakadeemia toob välja suurimad erinevused, mis ootavad näitlejat, kui ta lava ekraani vastu vahetab.
1.Keskkond ja aeg
Teatri prooviperiood on pikk ning võimaldab rolliga tasapisi kohandumist. Enne lavale jõudmist lihvitakse tükki korduvalt. Kui etendus käes, peab teatrinäitleja omama piisavalt tugevat närvi ka juhtudeks, kui midagi valesti läheb ning sellele loominguliselt reageerima.
Filmivõtted seevastu kujutavad endast kaootilist paika, proovideks jääb aega vähe - kui üldse. Kui teater sünnib siin ja praegu, siis film lubab arvukaid duubleid, mis jätavad ruumi ka eksimisele. Näitlejat filmi palgates usub meeskond siiski, et ta on kohe valmis rolli astuma. Väiksemate rollide puhul tuleb ette, et režissöör väga palju suuniseid ei jagagi.
2.Publik ja tagasiside
Teatris seisab näitleja oma vaatajaskonnast mõne(kümne) meetri kaugusel, mis annab talle võimaluse tunnetada publiku energiat ja tagasisidet. Teisalt peab ka kõige viimane rida osa saama nii tekstist kui miimikast, mis näitleja jaoks tähendab mõlema võimendamist.
Filmis on võimalik kasutada üha moodsamat tehnikat: mikrofoni, taustamuusikat, valgustust kuni ebareaalsete eriefektideni välja. Kaamerad jäädvustavad samas iga pisimagi detaili, nii et žestidega ja grimassidega liialdamine mõjub võltsilt.
3.Stsenaarium ja osaraamat
Öeldakse, et Shakespeare stsenaariume ei kirjuta. Teatrisse suunduv publik teab enamjaolt, mida oodata: enamikku etendustest on ühes või teises vormis varem mängitud, alustekstide originaalidega on olnud võimalik tutvuda. Kes suudaks kokku loendada, kui palju erinevas võtmes Romeosid ja Juliaid on lavale toodud? Sedasorti teadmine tõstab publiku ootust: paljud tahavad veenduda, et tegu on sellesama lavalooga, millega nad ühel või teisel kombel juba tuttavad on.
Filmi võlu ja valu seisneb selles, et stsenaarium on üks, ainus ja uus. Kellelgi pole võrdlusmomenti, milline kangelane varasemalt välja nägi või millise häälega kõneles. See jätab näitlejale avaramad piirid karakteri tõlgendamiseks. Kõik, mida kaamera vajab, on realistlikkus.
