ARVUSTUS | Netflixi uus draamasari The English Game näitab profijalgpalli esimesi rabedaid samme
Siiani on mängu valitsenud pankuripoeg Arthur Kinnaird (Edward Holcroft), eliitkooli kasvandikest võrsunud The Old Etoniasi meeskonna kapten. Kõik muutub, kui tema meeskond läheb 1879. aasta karikasarja veerandfinaalis vastamisi töölisklassil baseeruva Darweni jalgpalliklubiga, kuhu on äsja ostetud esimene kutseline jalgpallur: väike, kiire ja üliandekas šotlane Fergus Suter (Kevin Guthrie) ning tema lapsepõlvesõber Jimmy Love (James Harkness).
Neid mehi pole senine elu hellitanud, kuid seda janusemad on nad jalgpalliväljakul võitma. Fergiest ja Arthurist saavad rivaalid. Ometigi ei ole vastasseis väiklane ja tige, nagu seda konkurentide puhul enamjaolt kujutleda soovitakse. Mõlemal mehel peab jaguma mõistmist ka sootuks teiste olude suhtes.
Vaat et raskemgi on see Fergie jaoks, kellel tuleb teha keerulisi valikuid, et jalgpallurina tippu jõuda. See võib maksma minna elupõlised sõprussidemed ning põhjustada klassiviha endiste vabrikutöölistest meeskonnakaaslaste poolt.
Traksides ja kingades jalgpallimurul kobistavad vuntsidega mehed on küllalt veider vaatepilt neile, kes harjunud tänapäevase tippvuti glamuurse visuaaliga, kus Cristiano Ronaldo erinevatel soengutel on märkimisväärne roll. Kindlasti on tõsielulistel sündmustel ja karakteritel põhinev The English Game mõtlepanev lugu sellest, millise arengu on jalgpall kahe aastasajaga läbi teinud, samuti sellest, miks mängust on saanud nii võimas masside ühendaja ja vastandaja.
Teisalt ei maksa spordikaugemal vaatajal peljata, et lugu muutuks liiga üksikasjalikult jalgpallikeskseks. Tegevus keerleb küll jalgpalli ümber, ent kokku pole hoitud ka eraeluliste peredraamade, armusuhete, klassivahedest tekkivate konfliktide ja sohilaste arvelt. Naistel pole küll veel jalgpalliplatsile asja, aga oma meeste kõrval ja staadionipubliku hulgas seisavad nad (peaaegu) truult, mõistvalt ja taganemata. Paralleeli kunagise menusarja „Jalgpallurite naised” intriigide ja kättemaksuderohke maailmaga ei leia kuskilt: 19. sajandi daamid või töölistüdrukud on õilsad, ennastohverdavad ja suure südamega ka siis, kui olukord eeldaks teistsugust lähenemist. Pisut mitmeplaanilisemad ongi sarja kaks esimest osa, mis valminud naisrežissööri Birgitte Stærmose käe all.
Kvaliteedimärgi paneb sarjale stsenarist Julian Fellowes, kelle tuntuim töö on paljude auhindadega pärjatud Downton Abbey. The English Game on vana hea briti draamasarjade koolkonna pärl kõige paremas mõttes: rahulikult süvitsi minev lugu rohkete, vaataja jaoks arusaadavate tegelaskujudega, kellest kõigile on omistatud empaatiline lähenemine. Siin puudub üldistus ja jagamine must-valgelt headeks või halbadeks. Oma arengu selles kuueosalises minisarjas teevad nad kõik läbi ning see ei mõju konstrueeritult. Ilmselt on stsenarist saanud kindlust tõsielulistest tegelastest ja nende lugudest. Siiski on kriitikud juba ette heitnud ilukirjanduslikku faktide ja aastaarvudega vassimist.
The English Game`i ei peagi vaatama kui dokumentaalfilmi, kuid see on mõnus, süvenemist eeldav vaatamine neile, kellel röökimisest, paugutamisest, ülivõimetega olenditest ja lugematutest narkoäri-teemalistest seriaalidest üledoos. Pisut väljapeetust ja 19. sajandile omast härrasmehelikkust kulub tänases päevas hädasti ära.
