ARVUSTUS | Netflixi uus sari "Unorthodox" - õpetlik lugu kogukonnast, kus abielunaised on paljaks aetud peaga beebimasinad
Netflixi neljaosaline miniseriaal “Unorthodox” on üheaegselt liigutav ja jahmatav ülevaade päriselt eksisteerivast mikrokogukonnast, mille liikmed elavad kujuteldavas vanglas - hassiidi juutide Satmari suunast New Yorgis Williamsburgis. Eriti sünge on seda vaadata teadmises, et see põhineb tõestisündinud lool, mis juhtus noore naisega, kes sellest ahistavast keskkonnast ka tegelikult pages.
Kui viibisin möödunud talvel UNESCO kirjanduslinna programmi raames Prahas, oli mu ajutine kodu Josefovis - juudilinnaosas, kus üks sünagoog ajab teist taga. Mõnikord juhtusin tänavail mööduma ortodokssetest juutidest, kes olid pealaest jalatallani musta riietatud ning kandsid traditsioonilisi peakatteid. Ja mõnikord kahtlesin, kas olen neid tõepoolest kohanud või ainult kujutan endale ette. Josefovis on kummaline aura - igal sammul tunned, et oled külaline võõras salapärases maailmas, õhk on tihke müstikast, aga ka tundmatusest, mis tuleb kujutluspiltidega täita, sellele näpuga lisaks ka tumedat mälu holokaustist. "Unorthodox", mille võiks tõlkida kui "Õigeuskmatu", sest selle peategelane on isepäine usutaganeja, on muljetavaldav kombinatsioon noore naise eneseleidmise loost ning harivast sissevaatest judaismi ühe haru argiellu. Mis teeb sarjale au, on lugupidamine ja mõistmine, mida vaatamata kandva teema teravusele on Satmari kogukonna traditsioonide vastu osutatud. Ükski tegelane pole siin sündinud kurjuse kehastuseks, kedagi ei naeruvääristata.
"See on nagu ajastudraama," ütleb üks peaosatäitjatest selle Saksamaa ja USA koostöös valminud sarja võtteprotsessist kõnelevas dokumentaalis. Autentsusega on tõesti väga korralikult vaeva nähtud - sarja konsultant Eli Rosen on hassiidi juut. Osatäitjad kõnelevad vaheldumisi jidišit, inglise ja saksa keelt. Nende keerulised soengud ja kostüümid oleks nagu üle-eelmisest sajandist. Põrutav fakt, et tegelikult ei ole. Satmari naised käivad tänapäevalgi ringi kurguni kinni nööbitud pikkade käistega pluusides ja pahkluudeni seelikutes. Isegi palaval suvepäeval peavad nad jalga tirima läbipaistmatud sukkpüksid, litsuma varbad rohmakatesse kinnistesse kingadesse ning, oh kujutlege vaid õudust, parukat kandma. See oligi minu jaoks kõige uskumatum teadasaamine - kui Satmari naine mehele läheb, aetakse tal pea kiilaks. Edaspidi kannab ta oma juuste asemel parukat. Ükski võõras mees ei tohi enam iial tema juukseid näha.
Kuuleka titemasina saab harimatust naisest
Sarja peategelane, noor, õieti alles teismeline Esty (osatäitjaks paljulubav Iisraeli talent Shira Haas), on õnnetult abielus noormehega, kelle valisid talle välja tema sugulased. Esty ja tema kaasa on frustreeritud, sest nad ei suuda täita Satmari abielupaari põhilist kohustust - lapsi ilmale tuua. Esty rasestumist takistab paari saamatu voodielu. Noorik saab vanematelt naistelt (seejuures ämmalt) käputäie iganenud näpunäiteid, kuidas meest rahuldada, aga kahjuks ei tule keegi selle peale, et välja õpetada ka tema mees Yanky (Amit Rahav), kes pole muide mingi koletis, vaid traditsioonide ikkes üles kasvanud häbelik ja tundlik noorsand. Kui plindris abielumees öösiti oma naist sisuliselt vägistab, nii et too valust karjub, ei ole see kurjusest, vaid puhtalt teadmatusest. Ta ei oska paremini. Ega ma unustanud mainida, et Satmari naine ei tohi end riidest lahtigi võtta ja kerib ainult öösärgi nabani? Seks on selles kultuuris ainult titetegemiseks, mitte nautimiseks.
Esty aga julgeb unistada - ta tahab muusikuks saada. See oleks tema kogukonnas võimatu, sest ultraõigeusklikud hassiidid on pihta saanud, et tõeliselt alistada on võimalik ainult harimatut naist, kel pole ühtki hobi peale toiduvaaritamise ja laste eest hoolitsemise. Sarja põhiline liin on Esty põgenemine ja eneseleidmine, millega suhestub peale padu-usklike juutide küllap iga naine, kes kunagi on olnud ahistavas või mitterahuldavas suhtes olgu siis mõne mehe või kogukonnaga. Ma ise ju kah pole õrnaltki usklik, aga see-eest olen pärit küllaltki kinnisest maakohast, kus just samamoodi usuti, et tüdruku põhiline eesmärk on mehele saada, rahvarõivaid tikkida ning korralikult omandada saareühiskonnas kehtivad iidsed reeglid ja tavad. Esty ilusad, kuigi veidi ehk naiivsepoolsed unistused ja põgenemissoov on mulle ja vast paljudele teistele vägagi suhestutavad.
Sarja kõige iroonilisem moment on Esty vabadussesööstu sihtpunkt - Berliin, mis juutide mälus tänase päevani põrguga võrdub. Berliin on muutunud, kuid vanad hirmud ei ole. Häbiväärselt hüljatud Yanky suguseltsile on auasi Esty üles leida ja tagasi tuua ning kahe juudi noormehe sekeldused moodsal Saksamaal pikivad dramaatilist lugu "Sopranode" stiilis koomiliste stseenidega.
Kõik need naised polegi õnnetud?
Sarjale on inspiratsiooni andnud sarnase sündmusteahelaga tõestisündinud lugu - New Yorgis Satmari kogukonnas sündinud, kasvanud, mehele läinud ja lapse sünnitanud 33-aastase Deborah Feldmani elulooraamat. Sari saigi teoks Feldmani eestvõtmisel, kes on noorte juudi naiste hulgas autoriteetne kuju. Feldman elab ka ise praegu Berliinis. Kaheksa aastat tagasi ilmunud autobiograafias kirjeldab Feldman, kuidas teda kasvatasid ranged vanavanemad, sest tema ema otsustas kogukonnast lahkuda. Nagu Esty, pandi ka Feldman 17-aastaselt mehele ja kaks aastat hiljem sai ta emaks. End alati teistsugusena ja mittesobituvana tundnud, hülgas Feldman nii Williamsburgi kui ka oma armastuseta abielu. Oma mehega oli ta enne abiellumist ainult kaks korda põgusalt kohtunud.
Sellel taustal võib tunduda üsna jahmatav, et sugugi mitte kõik ultraortodokssed juudi naised pole õnnetud. Rumeenia linna Satu Mare järgi nime saanud Satmari kogukond on väga uhke oma päritolu üle - nad on enamikus holokaustiohvrite järeltulijad, kes pärast sõda Euroopast New Yorki põgenesid. Sarjas on püütud hukka mõistmise asemel selgitada, miks on Satmari tavad just nii ranged, nagu need on. Paljud inimesed leiavad just tavadest pidet ja lohutust ning sedagi ei ole hukka mõistetud. "Juustel on teatud energia. Kui abiellud, ei pruugi see sulle kasuks tulla," põhjendab Satmari juuditar Anat Hazan New York Timesi veergudel paruka ehk sheiteli mõtet. "Oma juuste parukaga katmine nõuab tüdrukult parajat portsu eneseaktsepteerimist. Sellel on väga sügav tähendus - põhjuseks ei ole sugugi ainult siivsus, sest sageli on kunstjuuksed uhkemad kui naise enda omad." Kõik, mis on moodsa naise jaoks ahistav, võib kellegi teise jaoks hoopis vabadust tähendada. "Unorthodox" kõnelebki valikuvabadusest.
