ARVUSTUS | Tere tulemast Poola mülkasse: kui isolatsiooniaeg pole veel piisavalt sünge, saad abi Kesk-Euroopa noir’ist
Poolakate krimisari “The Mire” võiks stiilivõtete poolest olla klassikaline nordic noir. Kuid jah, hämmastaval kombel on see tehtud hoopis Poolas, kuku pikali! Või mis ta ikka nii hämmastav - kes Poolast vähemalt kord või paar läbi sõitnud, kujutab sealset troostitut lõpmatust ühe korraliku põhjamaises stiilis mõrvaloo areenina ette küll. Sihuke Kesk-Euroopa noir on minu arvates eestlasele lähedasem, meil on Poolaga lõpuks ju rohkem ühist kui Rootsi või Taaniga.
Kogu teadmine Poolast on mul isikikult kesine: see on talumatult suur ja pime maa. Olen selle riigi pinnal viibinud palju, kuigi alati mõne sõiduvahendi sees, tõstes jala maapinnale vaid mõne põgusa vahepeatuse ajal. Kes siis ei tahaks Poolast võimalikult kiiresti läbi pääseda, et jõuda tõotatud maale nagu Saksamaa või Tšehhi? Neil teekondadel mõjub Poola väga masendavalt. Ühest piirist teiseni on lihtsalt liiga palju troostitult üksluist maastikku ja vaese ilmega linnu. Oh, kui hästi kujutasin nüüd koroonakriisi ajal ette, mäherduse mõnuga poolakad teiste riikide autosid oma piiril kinni hoidsid - näete, peate meid lõpuks korralikult tähele panema!
Tunnistan, et hakkasin Netflixi sarja “The Mire” (poola originaalpealkirjaga “Rojst”) vaatama ainult sellepärast, et eelkirjeldet asjaolude tõttu see maa mind tol hetkel intrigeeris. Esimene tähelepanek: see võinuks vabalt olla Eesti seriaal. Ambitsioon tuli väga tuttav ette, sest olen selle oma nahal läbi teinud ja ka tuttavate stsenaristide puhul tunnistanud: hirmsasti tahaks nordic noir’i teha, sest see tundub nagu diip televisioon. Tahaks ju hirmsasti tõestada, et ega meie siin endises idablokis ole kah essu pealt riisutud - suudame teha muudki kui argiseid seebikaid!
Põhjamaa krimiseriaali retsepti kuuluvad tuhm koloriit, rusuvalt lagedad põllud, klaustrofoobsed metsad ning hüljatud hooned - kõik, mille jaoks päikeselises Californias peaks ekstra vaeva nägema, aga meile siin tasuta sülle kukub. Valgustuse jaoks ei ole ju nagunii raha. Peategelased käigu ringi morni ilmega, nende pilk olgu sisemisest piinast ja süngetest saladustest vaevatud. Räägitagu vähe, eelistatud on vaikimine ja põrnitsemine. Isegi oskamatu näitleja suudab tühja pilku manada ja lakkamatu ohkamine ei nõua kah erilist meisterlikkust. Tegevus peab edenema võimalikult aeglaselt - hea vabandus oskamatule stsenaristile, kes saab õigustada, et segased liinid ja olematu tempo on kunstiline taotlus.
Idablokile ideaalne formaat
Kõik loetletu kehtib “The Mire” puhul. “Tere tulemast Poola mülkasse!” on selle viieosalise lühisarja ametlik hüüdlause ja seda pealkiri tõlkes ka tähendab. Tore on peategelase sarnasus Kurt Wallanderiga - see mõjub pigem aupakliku hommaaži kui häbematu kopeerimisena. Nagu Wallander, elab lehemees Witold (Andrzej Seweryn) üksi, igatsedes noorpõlvearmastust, kes on teisel pool piiri kättesaamatus kauguses. Ta on üksluisest tööst ja olematust eraelust frustreeritud, teeb põgenemisplaane, aga ei jõua iial uue ilusa eluni, sest vahele tulevad kuriteod ja missioonitunne. Tema noor partner Piotr (Dawid Ogrodnik), kollanokast reporter, on kah eraeluga puntras - ta on lõksus oma raseda naise juures, kes tema ambitsioone ei mõista. Kui metsast leitakse prostituudi ja mõjuka kommunisti laibad, mässivad kaks lehemeest end mõrvaloosse, mille lahendus on kõrgemalt poolt juba ette kirjutatud.
Stsenaarium pole eriti meisterlik. Lugu ei jookse eriti sujuvalt ja näib, et korraga on ette võetud üle jõu käiv ports sisuliine, mida esimestes osades harutatakse närvesöövalt aeglaselt ja lõpuosas liiga pikkade sammudega tormates. Aga atmosfäär on see-eest kuramuse hea ja ka näitlejate meisterlikkus kompenseerib loo puudujäägid. Tegemist on ajastudraamaga - kommunislikud 80ndad Poola rahvavabariigis tunduvad keskealisele ja vanemale eestlasele tuttavad. Nukrad magalarajoonid ja paneelmajakorterid võiksid vabalt olla Lasna- või Mustamäe. Tänavail vuravad nõukaaegsed autod. Peategelastest ajakirjanikud klõbistavad oma artikleid iidsetel kirjutusmasinatel. Korrumpeerunud miilits mätsib võimurite räpaseid tegusid kinni. Ilmsüütult kurjategijaks tembeldatu topitakse kindluse mõttes hullumajja. Dissidente kiusatakse taga.
Armuvalus näitsikud soetavad hangeldajatelt valuuta eest välismaa hilpe. Jumal, kui eredalt see kõik veel meeles on!
Hirmus mets ja ilusad unistused
Krimiloost rohkem pakkus mulle huvi idabloki inimese unistuste kujutamine, millega oli tunduvalt paremini hakkama saadud. Selle ümber kurjad teod õieti ka keerlesid - unelm vabadusest, mis võib hukatusse viia, sest keegi jääb alati tee peale ette. Kõik sarja tegelased tahavad oma praegusest reaalsusest ära pääseda - kes unistab Lääne-Saksamaast ning kes helgemast armastusest. Nende igatsuste fooniks on kohutav mälestus, mis ripub raskelt ja ähvardavalt terve Kesk-Euroopa kohal - müstilise auraga mets, milles toimusid hirmsad asjad. Neid Poola metsi olen bussiaknast näinud küll ja vahel harva ka mõelnud, et kusagil nende lumiste puude taga on Treblinka.
Sellised sarjad oleksid võinud olla ehk ka meie värav laia maailma publiku juurde, aga oleme vist lootusetult hiljaks jäänud. Seriaaliootmise kuldaeg Eestimaal on paraku läbi ja nüüd sekkus veel see vastik viirus. Pole lootustki, et me niipea uuesti tõuseme. Vilumus, mis kannataks toodet rahvusvahelisele areenile viia, jäi meie tegijatel selle lühikese, kuigi intensiivse perioodi jooksul tekkimata. Ainsana oskaksin Netflixile välja pakkuda viis aastat tagasi ebaõnnestunud eetriaja tõttu imeväiksese publiku ees ära raisatud “Varjudemaa”, mille kvaliteet kannataks võrdlust Poola sarjaga vabalt.
