Telesaatejuht Roald Johannson: ilma nahaalsuse ja kavaluseta ei saaks me oma tööd üldse teha
Roald Johannson peab tööd tehes palju reisima ning ta jõuab selle tõttu erinevatesse maailma paikadesse. Ka kohtadesse, kus on Eesti mõistes väga ohtlik.
Roald rääkis Kroonikale antud usutluses, et reisimine teise riiki nõuab palju sisetunde usaldamist. Ta suhtleb intervjueeritavatega mitu kuud enne lennukile istumist, et ikka kindel olla, et saates osaleja ei ole ümber mõelnud. Siiamaani ei ole seda juhtunud.
Võõras riigis filmimine on Roaldi arvates keeruline. Ja mitte ainult kolmanda maailma riikides, aga ka näiteks USAs. Saatejuht usub, et mida aeg edasi, seda raskem on välismaal avalikus kohas filmida.
Kas saateid tehes on midagi nihu läinud? Ma mõtlen, et sa pead pikalt inimesega ühenduses olema enne, kaugele välisriiki reisima ja mis kõik veel. Siin on palju asju, mis võivad valesti minna.
Me arutame saate osalistega väga detailselt läbi, mida me saame filmida ja mida mitte. Natuke tuleb ruumi jätta spontaansusele, ent päris ehku peale me ei lähe. Väga mitmetes maailma riikides oleme silmitsi seisnud probleemiga, mis puudutab avalikus ruumis filmimist. Oleme seda omal nahal kogenud nii San Franciscos, Limas kui Medellinis. Ka näiteks Egiptuse pealinnas Kairos oli see tõeline õudusunenägu. Vohav terrorism on teinud eriti just araabiamaailma nii hellaks, et iga vähegi professionaalset salvestustehnikat meenutav objekt tekitab paljudes kohalikes suurt vastumeelsust. Kui filmid tänaval suvalist maja, võid kindel olla, et 30 sekundi pärast kargab trepikojast välja mees, kes ütleb, et just seda maja ei tohi me mingi hinna eest filmida.
Meie plaan Kairos oli maskeeruda turistideks. Režissöör Marianne Kõrver ajas selga erksavärvilised suvekleidid, keris kaamera küljest lahti kõikvõimalikud lisavidinad, et see meenutaks tavalist fotokaamerat ning lihtsalt läksime ja tegime oma asjad ära. Ilma nahaalsuse ja kavaluseta ei saaks me oma tööd üldse teha. Vahepeal oli väga kosutav käia Kesk-Ameerikas, kus absoluutselt kedagi ei kottinud, et sa neid filmid, pigem otsiti ise kaameraga kontakti.
Kas mõned riigid ja kohad, kus sa filminud oled, on ka ohtlikud olnud?
Kui me viibisime Lõuna-Ameerikas, Peruus ja Kolumbias, siis üksi linna peale me kaameraga tolgendama ei läinud. Alati pidi teejuht, kohalikke olusid tundev eestlane, kaasas olema. Näiteks kurikuulsas Medellini linnas Kolumbias läksime Mariannega ühel laupäeval omapäi kesklinna kõndima, tehnika igaks juhuks kaasas, aga kuna linn oli paksult kahtlast kontingenti täis, suur tunglemine igalpool, siis otsustasime riskide maandamiseks mitte kaamerat kotist välja võtta.
