Nädalavahetuse filmisoovitused Telialt ja Elisalt: kuue Oscari omanikust hittmuusikal, ajalooline saaga ja elust suurem Whitney
Telia seekordsed filmisoovitused:
"Jumanji: Järgmine tase” ("Jumanji: The Next Level”, 2019)
Treiler:
“Jexi” (“Jexi”, 2019)
Komöödia sellest, mis võib juhtuda siis, kui sa armastad oma telefoni rohkem kui midagi muud siin ilmas. Filmi peategelasel Philil on sama sõltuvus mis paljudel meie hulgast – elu ilma mobiiltelefonita tundub võimatu. Tema uues telefonis on aga ootamatu lisafunktsioon nimega Jexi. Uus virtuaalne assistent võtab ajapikku Phili elu üle, teda suunates, kamandades ja üksnes endale hoides. Kas Phil saab võimukast tehisintellektist võitu või jääbki Jexile totaalselt alla?
"La La Land: California unistused” ("La La Land”, 2016)
Neljateistkümnele Oscarile kandideerinud ja tervelt kuus hinnalist Kuldmehikest võitnud hittmuusikal. See film on otsekui elegantne kummardus Hollywoodi kuldajastu suunas. Damien Chazelle'i ("Whiplash") lavastatud romantiline muusikadraama jutustab loo algajast näitlejannast Miast ja jazzpianistist Sebastianist. Noored kohtuvad ja armuvad. Nad on mõlemad saavutamas tööalast läbimurret, kuid siis hakkab tunduma, et nimelt needsamad California unistused, mille poole Mia ja Sebastian niiväga püüdlesid, hakkavad neid lahku rebima… Mängivad Emma Stone ("Lindmees"), Ryan Gosling ("Drive") jt. Vaata filmi tasuta.
Elisa filmisoovitused:
Suur sõjafilm ”1917”, mis pärjati sel aastal ka kolme Oscariga. Üks neist oli operaatoritöö eest, mis selles filmis on eriti oskuslikult lahendatud ja muudab filmi vaatamise veelgi põnevamaks - terve film oleks justkui algusest lõpuni filmitud ühe kaadriga! Filmi tegevus toimub esimese maailmasõja haripunktis, kui kahele noorele Briti sõdurile, Schofieldile ja Blake’ile, antakse esmapilgul võimatuna näiv ülesanne. Nad peavad kiiresti üle vaenlase territooriumi minema, et kohale viia teade, mis hoiaks ära surmava rünnaku sadadele sõduritele, kelle hulgas on ka Blake’i vend.
Põnev vaatamine on kindlasti ka Agathe Christie ainetel krimikomöödia ”Nugade peal”, kus osatäitjateks on terve kuulsate näitlejate plejaad: Chris Evans, Daniel Craig, Michael Shannon, Jamie Lee Curtis, Toni Collette, Christopher Plummer jpt. Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku Harlani ebatavalise perekonna ja pühendunud alluvatega ning peab valede ja pettuste võrgu lahti harutama.
Hea meel on tõdeda, et videolaenutusse on jõudnud kaks kodumaist õudusfilmi! Esimene neist on lühifilm ”Karv”, kus kiilanemise tõttu komplekside küüsis vaevlev Leo võtab kasutusele müstilise juuksekasvuseerumi, mis põhjustab tema kehas groteskseid moondumisi. Nüüd tuleb tal kohutavad muutused peatada enne, kui kaotab oma viimsedki juuksekarvad... või midagi palju enamat. Teiseks on Mart Sanderi rahvusvaheliselt tunnustatud lühifilmidest koosnev antoloogia ”Kõhedad muinaslood”, mis toob vaatajani kõhedaid lugusid minevikust ja tulevikust, armastusest ja hirmust, reaalsest ilmast ja teispoolsusest. Mängulises ja kaasamõtlemist pakkuvas fantaasiafilmis osaleb suur hulk eesti tippnäitlejaid.
Palavalt armastatud Sipsiku seiklustele on nüüd võimalik ka kodudes kaasa elada – meil on hea meel teatada, et sel nädalal jõudis Sipsiku film eksklusiivselt Elisa Huubi. Film räägib väikesest Anust, kes saab 6-aastaseks ja tunneb oma elust rõõmu - tal on suur vend Mart, kes on tema parim sõber ning kellega koos on imetore mängida. Armastusest oma väikese õe vastu on Mart õmmelnud Anule sünnipäevaks kaltsunuku. Paraku saab nende idüll läbi, kui saabub 1. september ja Mart läheb kooli. Anu peab nüüd oma päevi ilma vennata veetma. Samuti on Mardile tekkinud uued sõbrad ja õe jaoks jääb aina vähem aega. Ühel hetkel, kui Anu tunneb end eriti üksiku ja õnnetuna, ärkab kaltsunukk Sipsik nagu võluväel ellu.
Elisa Huubiga on võimalik tutvuda: www.elisa.ee/huub
Whitney Houstoni elu oli nagu kreeka tragöödia: pealt suur ja seest julm. Samuti on julm öelda, et just selline elu ongi midagi niisugust, millel on tagantjärele vääramatu põhjus saada kunstiteoseks. Sellise vääramatu põhjusega on valminud ka Kevin MacDonaldi dokfilm „Whitney”, mis esilinastus tänavusel Cannes’i filmifestivalil ja milles esitatavad väited on Whitney-diskursuses juba ettearvatult palju poleemikat tekitanud. Üks eeldatav element dokfilmide puhul on alati informatiivne tasand: mida sealt faktilist teada saab? Sellest filmist palju uut teada ei saa, kuid see on hästi tehtud - tunnetusega, poeetiliselt, tehtud nagu reekviem. Kui miski annab poeetilise impulsi, on ta juba paratamatult uus ja ainukordne. Teada saab siit vähem, tunda rohkem.
