Jaanus Nõgisto: isa ei tahtnud sõjast kunagi rääkida
Muusik Jaanus Nõgisto rääkis, milline oli üleskasvades tema lapsepõlv ning millised on tema erinevatest kooseludest sündinud laste omavahelised suhted.
Jaanus Nõgisto. on pojad Jan Erik, Joonatan, Robin ning tütar Roosi Natali. Just tütrega ta käis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku …", kus mees rääkis oma perekonnast ja lastest.
"Kaheksakümnendad ja üheksakümnendate algus oli turbulentne," ütles Nõgisto meenutades. "Nii ühiskonnas kui muusiku elukutses. Minus ei ole sellist suhete klaarijat või hoidjat. Minu arust inimesed peavad ise hakkama saama, kui neil on omavaheline keemia. Perekond on samasugune asi nagu rokkbänd. Seal peab olema teatud külgetõmme, teatud. Kui see toimib, siis see toimib."
"Mulle tundub, et lapsed on tunduvalt empaatilisemad kui mina. Ma olen liiga enesesse süüvinud või egoistlik olnud. Aga õnneks pole see nende iseloomu mõjutanud," lisas ta.
Nõgisto kirjeldab ennast kui väga laiska inimest. Kui midagi asjalikku ikka teha pole, siis on kõige parem mitte midagi teha. Ka Roosi imestab selle üle. Ta kirjeldas, kuidas ta vaatab, kuidas isa diivani peal laiskleb, samas, kui tema nagu energiajänku tema ümber jookseb.
"Aga samas, kui ta võtab endale mingi asja ette, siis ta viib selle perfektselt lõpuni," kiitis Roosi oma isa.
Jaanus Nõgisto kasvas üles Tallinnas Tartu maantee tänavas, kus ühes korteris elati kuuekesi. Jaanus, tema ema, vend, tema naine, laps ja kass. Jaanus on sündinud kümme aastat pärast II maailmasõja lõppu, kus sõdis ka tema isa. Aga kuna isa sõdis nii-öelda valel poolel, siis saadeti ta pärast sõda vangilaagrisse. Sealt naastes tuli isa pere juurde tagasi, korterisse, mille all elasid vene keelt kõnelevad inimesed.
"Ega valida ju ei olnud. Tol ajal anti korterid ametiühingute kaudu. Meie korter anti emale tema töökoha kaudu kuskil seitsmekümnendate keskel. Eestlane kohaneb ja ellu tuleb jääda. Alumise korruse rahvaga ei käidud inimlikumal pinnal läbi. Kahtlemata teretati. Meil seal majade vahel kasvas üks õunapuu, mille õunad alumise korruse rahvas enne nende valmissaamist ära korjas ja tegi õunasuppi ja pakuti meile ka. Läbikäimist ei olnud, kuna see kultuuribarjäär oli tohutu," rääkis Nõgisto ja lisas, et tema isa sõjaasjadest väga palju ei rääkinud.
Jaanus mäletas ka seda, et kui isa sõbrad neil külas käisid, siis tema nagu teisest toast jutuvada kuulis, aga kui tema tuppa astus, siis jäid kõik tasa.
