ARVUSTUS | Kui Forrest Gump sattunuks lapsetapjana vanglasse

lmselt on maamunal vähe inimesi, keda ülekohus tasakaalust välja ei viiks. „The Miracle in Cell no 7" toob välja selle kõige reljeefsema ja räigema osa, kus kombineeruvad lapse surm, omakohus ja korruptsioon.

Türklaste uusversioon Lõuna-Korea seitsme aasta tagusest menukist „The Miracle in Cell no 7" (originaalkeeles 7. Kogustaki Mucize, režissöör Mehmet Ada Öztekin ) lööb Netflixis ohtralt laineid südantlõhestava süžee ja suurepäraste näitlejatööde tõttu. „Ma ei ole elus nii palju nutnud, kui seda filmi vaadates," on nii mõnigi arvustaja tunnistanud.

Memo (Aras Bulut Iynemli) on karjus, kelle vaimne areng on jäänud pidama kuueaastase lapse tasemele, mistõttu naljakal kombel on ta ideaalne seltsiline oma esimeses klassis käivale tütrele Ovale (Nisa Sofiya Aksongur).

Nagu mõlema eest hoolitsev Memo vanaema lapsele selgitab: „Sinu isa on sinuga üheealine."

Samas vanuses lapsed on täismehest siiski märksa õelamad - nende narrimise ja kiusamise ohrviks langevad nii Memo kui Ova. Kelle üle siis veel lõbusam on naerda kui mitte ullikese?

Memo, kellest lausa kiirgab helgust ja usalduslikkust , jääb ühel päeval alusetult süüdi väikese tüdruku surmas. Tegu ei ole aga mitte lihtsalt lapse, vaid kõrge sõjaväelase tütrega, mistõttu tasumine saab olema halastamatu: Memo saadetakse vanglasse surmanuhtlust ootama, mis loomulikult tähendab eemaolekut oma kõige kallimast: Ovast.

Võib vaid ette kujutada, mida tähendab lapsetapja tiitel Türgi vanglas, kus omakohus on igapäevane ja vanglajuhtide omavoli piiramatu. Hukkunud tüdruku sõjaväelasest isa ei taha leppida asjaoluga, et kongikaaslased Memo lihtsalt surnuks peksavad - tema soov on mees üles puua. Memo ei mõista temaga juhtunu tagamaid ega oska enda eest seista, ta on forrestgumpilikult heauskne ja vastutulelik. Forrest Gumpist eristab teda aga märksa kehvem õnn. Seega jääb tema eest võitlemine väikese tütre õlgadele ning see kujuneb veelgi rängemaks, kui sureb Ova ainus tugi - vanavanaema.

„The Miracle" on pisarakiskuja kõige paremas mõttes. Netflixi foorumites tunnistavad seda ka täisjõus mehed, eriti muidugi isad, sest eeskätt räägib film siiski isaarmastuse loo, millele teistsuguse ja ootamatu fooni loob Memoga samas kambris karistust kandev mees, kes on süüdi mõistetud oma tütre mõrva eest (taustaks islamikultuurile omane sundabielu teema). Aras Bulut Iynemli kannab oma rolli välja sama suurejooneliselt kui kuulsad eelkäijad Tom Hanks ja Dustin Hoffman, kes on Oscari vääriliselt kehastanud vaimupuude või -iseärasusega kangelasi.

Ilmselt on iga režissöör, kes rakendab väikeseid lapsi niivõrd kandvates rollides, nagu seda filmis on Ova oma, seisnud küsimuse ees: kuidas saada laps mängima nii, et ta ilmekalt ei deklameeriks? (Kuulujutud kõnelevad, et üks Eesti filmitegija olla nutvate laste kaadrisse saamiseks nende nähes põletanud ära nende mänguasjad). Nisa Sofiya Aksonguri puhul ei pakuks keegi, et see laps näitleb. See laps lihtsalt ongi Ova - pisike, vapper, loogilise mõtlemisega tüdrukutirts, kes kannab oma eale mitte vastavat koormat ja kellel on sellest hoolimata väikesed lihtsad lapseunistused ja -hirmud. Kiire guugeldamine näitab aga, et tüdruk on oma esimese näitlejatöö teinud juba nelja (!) aasta eest ning tal on tuhanded fännid sotsiaalmeedias.

Lõuna-Koreas samuti väga soojalt vastu võetud samanimelisest filmist eristavad türklaste versiooni mõned pisiasjad nii toimumiskoha kui süžee keerdkäikude mõttes, eeskätt aga filmi lõpplahendus.

Kas „The Miracle" on tõsielul baseeruv lugu? Nii palju, kui seni teada: õnneks mitte!