Alles siis, kui filmi stsenaariumi vastu tundis huvi andekas moskvalane Juli Kun, läks film pärast paljusid tagasilükkamisi töösse ja seni režisöörina filmi asju ajanud Kaljo Kiisast sai teine režissöör. Menufilmi tegemisest on kirjutanud Andres Laasik raamatus „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“, mis ilmus 2017. aastal uuesti Maalehe raamatusarjas "Eestile elatud elud".

Kaljo Kiisk: „Käisin koolides vaatamas, mitte midagi ei tulnud välja. Nädal, kaks, kolm, peamist näitlejannat pole… Ja siis järsku sattusin ma juhuslikult vaatama Tallinnfilmi väikesesse saali, kus vaadati, kui ma ei eksi, Dorovatovski žurnaali „Nõukogude Eesti” lõiku, kus noored lapsed käisid põhjarannikut vaatamas. Järsku jäi mul hing kinni, ma vaatasin, ühe suure kivi peal Toila või Ontika rannikul kekutab üks noor tütarlaps. Ma vaatasin, et – see on meie kangelane. Palusin selle lõigu uuesti lasta, teist korda, kolmandat. Lasin kaadritest fotod teha. Uurisin, kuskohas noor daam töötab või õpib. Ta õppis 7. keskkoolis, Terje Luik oli nimi. Minu assistendid läksid kooli, piirasid tütarlapse ringi, tõid jõuga Tallinnfilmi. Vaesekene oli ära ehmatanud. Ma mäletan, suured, suured silmad. Ta oli kõhnakene. Vaatas meile otsa, et teda on kinni võetud ja tahetakse millegipärast karistada.”

„Vallatute kurvide” noort võluvat daami otsiti tõepoolest kaua ja põhjalikult. Tehti hulk proovipildistamisi ja proovivõtteid. Lapati näitlejannade portreesid. Teiste hulgas oli Vaike ja Mareti kaksikrolli kandidaadiks ka Eve Kivi, kes sai filmi hoopis Evi kõrvalosa. Koolitatud näitlejate asemel tehti panus ehedusele ja vahenditusele.

Terje Luik: „Mul polnud aimdustki, et nad lähevad nii suure riski peale välja, et võtavad koolitüdruku selle rolli peale.”

Terje Luik oli õnnestunud valik. Tema näojooned oleksid ideaalselt vastanud tummfilmi noore armastaja rollile: kaks suurt üksteisest suhteliselt kaugel asetsevat silma olid pehmete kaartega näos kui noore neiu hinge peegeldus. Õige vähe pruntis suu oli kaunis ja samas väga elav element Terje Luige näos, see võis väljendada kohkumist, rõõmu ja muidki tundeid.

„Vallatud kurvid” lõid tollase Eesti NSV jaoks uudse (või siis uuesti avastatud vana) meediatähe, kes ei olnud kolhoosi tootmisnäitajate pärast südant valutav agronoom ega kapitalisti poolt raisku lastud noor neiu – neiu Terje Luige mängitud naiskujudes oli lihtne ja kõigile arusaadav soov siiralt armastada ja olla armastatud. Kui film oli väljas ja sai tohutu menu osaliseks, käis sinna juurde ka Terje Luige kuulsus.

Kaksikõdesid Vaiket ja Maretit mänginud Terje Luik pidi stsenaariumi ja filmi autorite suuniste kohaselt viima ellu mitte kommunistlikust ideoloogiast välja imetud, vaid lihtsat üldinimlikku vastuolu, mis sobis hästi noore neiu personaliteediga. Terje Luik: „„Vallatutes kurvides” mängisin ma iseennast. Üks tegelaskuju oli poisilik ja teine daamilik. Ma eluaja jooksul olen läinud poisilikumaks, daamilikkust pole juurde tulnud.”

Ent „Vallatud kurvid” pole sugugi ainult ühe peategelase film. Siin astus üles terve plejaad noori võluvaid isiksusi, kes mängisid dünaamilises, kihutavate mootorratastega loos lõbusat, lihtsa inimliku moraaliga äravahetamiskomöödiat. Oma sarm oli isegi negatiivsel tegelasel, ninatargal võidusõitjal Raivol, keda mängis tollane noor anne Rein Aren. Ilusa noore inimese sära on näha tollal oma filmitäheteed alustavates Eve Kivis (meditsiiniõde Evi) ja Peeter Kardis (Heino).

Terje Luik: „Dramaturgiline materjal oli niivõrd kerge. Seal ei ole psühholoogilist draamat, tragöödiat. See oli olmefilm, mis ei nõudnud näitlejatelt erilist ümberkehastumist või mingeid erivõtteid. Inimesed tõid ekraanile oma headuse ja rõõmu, olid niisugused, nagu nad olid. Kui me seda filmi tegime, siis oli mul selline tunne, et olime siis õnnelikud. Ja et kõik olid õnnelikud. Vaatamata sellele, et oli selline aeg… Aga me olime noored ja siis see atmosfäär. See film on õnnest tehtud. Ja võib-olla sellepärast, et õnn oli kaadri taga, on ta olemas ka filmis.”

See mälestustes silmatorkav kergus ja õnnetunne ei välista ometi filmi loomisel võtmepositsioonil olnud inimeste suurt tööd ja ülesannete hoolikat läbimõtlemist. Pigem vastupidi. Terje Luik: „Esimene võttepäev oli Kellassepaga – Pansoga. Antoniusega, koeraga. Mina ei olnud ju näitleja, aga arvatavasti olin ma kontaktne tütarlaps, kui Kaljo rääkis, mida tuleb teha, siis arvatavasti ma tegin.”

Terje Luige mõlemas rollis oli oma karakteriloogika ja areng, niisamuti omad emotsionaalsed kõrgkohad. Aja möödudes jäävad meelde vaid koomilised üksikasjad, nagu mäletab Terje Luige mängima panemise tehnoloogiat humoorikal moel Jaanus Orgulas: „„Vallatutes kurvides” oli Kaljo Kiisk laua all. Ta oli siis teine režissöör. Ja meie kõik laua taga räägime juttu. Terje Luik oli ju täitsa kogenematu koolitüdruk ja ega tema ei teadnud, kuidas tuleb olla ja mida selle kaamera ees teha. Siis Kaljo õpetas: „Vaata, mina olen laua all, ja kui ma sind oksakesega tasakesi jalast kõdistan, siis sina naerad kaamerasse.” Ja muuseas, nii läkski. Kui Kaljo kõdistas, siis Terje naeratas. Kino!”
Muidugi ei tule oksaga kõdistamist kahtluse alla seada, küllap oli ka selliseid võtteid. Kuid need on pisiasjad suures rollijoonises, mis näitlejad Kaljo Kiisa juhendamisel filmitöös tegid.

Pühajärvel ja Pirita-Kose võidusõiduringrajal toimunud võtted olid täis sporti ja elevust. Näitlejad õppisid selgeks mootorrattasõidu. Muist võtetest tehti päriselt toimunud võidusõitu ära kasutades. Filmirežii dünaamika tekitas loojatele parasjagu peavalu – kuidas seda kõike teoks teha.
Sandor Stern: „Merestseenid pidid olema kuskil suvel tehtud. Nagu teate, kõik asjad juhtuvad õigel ajal ja natukene hiljem. Septembrikuu lõpus või oktoobrikuu alguses tuli seda teha, vesi oli niivõrd külm, keegi ei julgenud sinna sisse hüpata. Terje pidi hüppama, aga ta ei julgenud hüpata. Üks daam oli seal, võttis riidest lahti ja hüppas…”

Filmikaksikute omavaheliste stseenide tehnilised lahendused olid Venemaalt pärit teeneka operaatori Edgar Stõrtskoberi loodud. Kaljo Kiisk: „Kui ma rääkisin kunagi Ameerikas Universalis, mismoodi me tegime Tallinnfilmis kombineeritud võtteid „Vallatute kurvide” juures, rõkkas terve tuba naerda. Meie põhiliseks tööriistaks oli 10 korda 10 sentimeetrit kolakas puu, millel oli laudalus, sellel oli plekist konks, kuhu pandi inimese kael. Kaamera kaeti eest papitükiga, lõigati välja näosuurune lapike ja see kombineeriti inimese näo kohale. Nööriga seoti inimene kinni, et ta liigutada ei saaks, see oli meie tehnika.” Lisaks eelloetletud lihtsatele abivahenditele oli mängus veel stopper, millega Terje Luigele märku anti, millal ta peab andma repliigi oma õele, keda juhtumisi mängib tema ise.
„Vallatud kurvid” oli esimene mängufilm Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mida vaadates ei jäänud publikul kommunistliku ideoloogia mõru järelmaitset. Isegi muusika, mille oli loonud Gennadi Podelski, oli trendikalt džässilik. Kui film 1959. aasta lõpus kinodesse jõudis, ei jäänud selle väärtused vaataja poolt tähelepanuta. Sandor Stern: „Meile pakkus suurt rahuldust näha, kuidas rahvas seda filmi vastu võttis. Need sabad olid ikka väga suured. Kino Helios sabad olid Müürivahe tänavale välja. Aasta hiljem käisime Moskvas. Seal oli niisugune tung, et meile kui autoritele pandi lisatoolid, muidu poleks üldse sisse saanud.”
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
„Vallatud kurvid” kajastasid oma rõõmu ja positiivse paatosega suurepäraselt kaasaja õhkkonda. Inimestesse oli siginenud lootusekiir. Süsteem liberaliseerus otse nende silme all. Suurenes inimeste heaolu. Kindlasti puudutas see ka Kaljo Kiiska, kel oli tolle aja kohta hea sissetulek. Ja tegu ei olnud enam sugugi rublade-paberilipakatega, millega varem polnudki muud teha kui osta Stalini riigiobligatsioone. Poodidesse hakkas ilmuma järjest enam igasugust kaupa. Tallinna kinostuudio rahvas nägi peagi Kaljo Kiiska roolimas uhiuut sõiduautot Moskvitš, mille ta oli saanud võimude poolt jagatava autoostuloa alusel. Kui Stalini kuulus lause „Žizn stala lutše, žizn stala vesselei!” (Elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks) kõlas selle ütlemise ajal küüniliselt, siis mõnes mõttes oli see kohane kuuekümnendate aastate alguses.

-------------------------------

Terje Luik töötas seejärel 17 aastat Moskvas Kesktelevisioonis, siis loobus tööst Moskvas ja kolis Eestisse Raplamaale.

2013. aastal Elukirjas ilmunud loos rääkis Terje Luik, ta teadis juba 17aastasena, et ei taha saada näitlejaks, vaid hoopis telerežissööriks. Just siis 17aastasena mängis ta kaksikõdesid Vaiket ja Maretit Kaljo Kiisa ja Juli Kuni lavastatud mängufilmis „Vallatud kurvid“. Tema elu oli seega juba keskkooliõpilasena nii kirev, et keskkooli lõpetamisele Tallinna sõitis ta Pühajärvelt filmivõtetelt.
Kooliajal Tallinna 7. keskkoolis õppides tegeles Terje balleti- ja muusikaõpingutega ning tegi sporti. Ta on lapsena ka Estonia laval esinenud. Kuna ta filmis mängis nii motosportlast kui baleriini, siis filmi jaoks pidi ta õppima mootorrattasõitu ja sai hakkama.

Terje puutus kokku ka kuulsuse varjuküljega. Kui film välja tuli, tundis ta kadedust ja soppa. Tagantjärele mõtleb ta, et ei riskinud ennast filmimaailmaga siduda ja ei tahtnud ka! Tema tahtis ja sai telerežissööriks, kuigi jõudis sihile pisut hilja ja Kesktelevisioonis alustas ta tööd, kui oli 32aastane.
„Kui me sellele situatsioonile tagasi vaatame, siis „Vallatud kurvid“ on minu jaoks lihtsalt üks episood,“ räägib Terje, kui naaseme ringkäigult aeda, kus käisime kevade ilminguid uudistamas. Ta on õnnelik, et ta sattus filmi ning tema noorus jäi lindile, aga: „Kõige tähtsam on ikka see, et õppisin Moskvas ja Leningradis ning töötasin televisioonis.“ Elutööks peab Terje tööd televisioonis, praeguse elustiili juures on aga tore, et resultaat on silmaga nähtav ja meeltega kombatav ning jääb alles. „Ja ilus on ka niimoodi elada! Pensionieas on aiandus hea väljund, mida ma soovitan kõigile!“Nii rääkis ta enam kui pool sajandit pärast filmi tegemist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid