Kui Cerli Sarvega (38) Haabneemes Karulaugu terviserajal intervjuuks kohtun, küsib ta: “Sa kardad, jah?” Noogutan ebalevalt. Terekäe andmise asemel hoian pingsalt distantsi ning katan suud ja nina hoolikalt salliga. Cerli austab mu teguviisi, kuigi tema ei karda. 

“Käsi olen ma pesnud õuest tulles alati väga hoolikalt. See on olnud minu kasvatus,” sõnab Cerli. Ta võtab praegust olukorda kui suurt puhastust ja puhkust, mida inimestele ja loodusele antakse. “Maailm, mis meil oli, ei tule enam kunagi tagasi. Endine elukorraldus vajas hädasti muutumist. Inimene hävitas iseennast ja loodust. See pidi kord lõppema suure pauguga.”

Ootamatute suurte muutustega kaasnevad hirm ja teadmatus. Cerli ütleb, et tema ei allu hirmule, sest hirm väsitab. Küll aga oli ta ärevil möödunud aasta oktoobris, kui nägi praegu toimuvat unes ette...

Loe, millest ja kuidas mõtleb täna kolme lapse ema, milliseid soovitusi jagab ja mida halvas head näha oskab...