Henrik Kalmet Toidupangaga: heategevus ja muhe jutustus
Laupäeval oli eestlastel ainulaadne võimalus nautida teatrit selle kõige uuemas vormis. Olen alati olnud Henrik Kalmeti huumori suur fänn ning rahulik heategevuslik pooltunnike ei muutnud midagi. Kuigi tükk kedagi kuuldavalt naerma ei pursatanud, siis nuriseda oleks patt.
Ütlen ausalt, et mõned päevad varem 10 euroga ostetud pileti unustasin ma laupäevaks ära. Õnneks tuletas Kinoteater end sõnumiga meelde, sest nii sain erakordsest kogemusest osa võtta täpselt keset RMK telkimisala (seal oli tõesti vähe inimesi). Viisakale teatrisõbrale oli see aga eriolukorrale vastavalt tavapäratu.
Grillimise kõrvalt kuulatud umbes 20 minutit oli täpselt selline, mida oodata võis. Kuigi mul olid nii kaamera kui ka mikrofon kinni, siis endiselt suutis Kalmet tekitada tunde, et kaaslasega sosinal rääkimine võib teistele häiriv olla. Ehk tuleneb see professionaalsest oskusest laval tähelepanu vaid enda peal hoida?
Ka teistelt kogutud muljed kipuvad väga ühte auku kukkuma. Kerge õlakehitusega tõdetakse, et "see oli okei" ning mitmed on välja toonud eelkõige heategevusliku tähtsuse. Poleks tohtinudki oodata, et sümboolselt tasuks saadud meelelahutus mind maha kõverasse naerma paiskab. Ometi sain kätte oma doosi mõnusalt piiripealset musta huumorit.
Minu pilet oli ostetud kella kuueks, mistõttu jäid kaasvaatajad veel pigem tagasihoidlikuks. Mida tund edasi, seda huvitavamaid kogemusi aga kuulnud olen. Kellel hakkasid teised publikust aktiivselt näitleja naljadele kaasa rääkima ning kelle elamust mõjutas liiga palju veini tarbinud naisterahvas. Kuigi ise jään kindlasti ka teatrisaale külastama, siis olenemata kõigest on veebiteater kindlasti vorm, millega võiks ka peale kriisi jätkata, just sarnaste, kergete juppide näol. On ju suurepärane põhjus, miks lisaks kontori- ja trennidressile ka teatridressi tihemini kapist välja võtta.
