Susan Luitsalu selgitab, kuidas karantiin on nagu reality-saade: vaatan, et pihikaamera teed on läinud juba ka paljud tavainimesed
Kirjanik ja teletegija Susan Luitsalu viskab Facebookis nalja, et praegune karantiini- ja isolatsiooniaeg on parim võimalus neile, kes tahaksid väga teada, mis tunne on reality-sarjas osaleda, kuid ei julge ise ekraanile ronida.
Kuigi just sel nädalal alustas "Rannamaja" uute osaliste otsingutega, selgitab Luitsalu, kuidas inimesed tegelikult juba praegu osalevad kõik väga sarnases asjas, nagu reality-formaat, aga see on elu, mitte saade!
Luitsalu selgitab: "Täpselt nii see käibki, et osalejad suletakse mingisse eluruumi ning igasugused argised käigud nagu jõusaal, ostukeskus või väljas söömine on keelatud. Toidupoodi ka ei lubata. Võid autentsemaks reality-tundeks ette kujutada, et Selveri kuller on üks produtsentidest, kes topib külmkapi ääreni täis ja pööritab silmi, kui ütled, et kohukesed on unustatud panna.
Realitys võetakse tavaliselt (vähemalt vahepeal) käest ära ka telefon, internet ja telekas, et osaleja saaks keskenduda oma keskkonnale, kaaslastele ja olukorrale, milles ta on.
Kui inimesed keskenduvad, siis nad tavaliselt tulevad igasugustele headele mõtetele. Näiteks tüli norimine kaaslastega. Kui karantiinis osalejatel on telefonid ja telekad, siis nad klaasistuvad nende ette ja muutuvad igavateks. Aga mitte ainult - inimesel endal hakkab kah tegelikult igav ja tekib selline nõme aelev ekraaninarkomaani olek.
Igas realitys on alati ka pihikaamera. See on selline maandamise koht, kus osalejad käivad täiesti üksi mingisse ruumi üles seatud kaamerasse asju hinge pealt ära rääkimas. Vaatan, et pihikaamera teed on läinud juba ka paljud tavainimesed kodudes, sest hea meelega jagatakse oma mõtteid ja tundeid, et kuidas seal karantiinis siis parasjagu läheb. (vaata ka: Instagram Stories/Facebook LIve)
Nii reality-võtted (aga ka tegelikult kolmepäevased asutuste suvepäevad) on näidanud, et kui mingi kamp sedasi ühiskonnast isoleerida, hakkab nii mõnelegi vahel atraktiivsena tunduma isend, keda vabaduses ei vaatakski, seega on tõesti lootust, et mõnele inimesele hakkab ehk uuesti meeldima oma rasva läinud ja puuksutav abikaasa.
Samas jällegi suudetakse üles kiskuda ebaproportsionaalseid draamasid selle üle, et keegi jõi otse piimapakist piima. Nii, et tegelikult suht 50/60, mis suhetest pikema karantiini jooksul saama hakkab.
Et elamus oleks täiuslik, võite paluda mõnel naabril igal hommikul ukse taha poetada kiri juhiste, ülesannete või väljakutsetega konkreetseks päevaks. Näiteks, et täna pead tõestama oma iseloomu tugevust - jäta päev läbi vetsus käies prill-laud üles ja vaata, kuidas su naine reageerib. Või, et lapsed peavad küpsetama neljakorruselise Pavlova. Tavaliselt teevad seda läbi saatejuhi muidugi produtsendid, aga kui produtsenti pole, ajab naaber asja ära küll."
Kolleegid meelelahutusmaailmast tuletavad kommentaariumis Luitsalule meelde, et ta ei unustaks soovitust piisavalt nutta ning et kogu olukorra võib nii ekraanil kui koduses karantiinis segasemaks ajada alkohol. (Ja siis pihtimine kaamerasse!)
Kuidas Susanile endale karantiiniaeg mõjub? “Tööreisid on kõik ära jäänud. Ehk, et mul ei jää muud üle, kui oma aastate jooksul kogutud märkmed kokku korjata ja raamatute kallal nohiseda,” ütleb Luitsalu, “Hetkel on lõpetamisel Petrone Minu-sarja jaoks “Minu maailm” teine osa. Esimene “Minu maailm” ilmus Tiit Pruulilt. Nagu tema raamat, koosneb ka minu oma reisikirjadest üle maailma. Praeguseks on eriolukord mulle mõjunud aga sedasi, et tunnen end nagu kirjutaksin millestki erakordselt kuritegelikust ja dekadentilikust. Täna unistasin aga näiteks sellest, et kulleriga saaks tellida ka lennukitoitu juba," muigab tavaoludes palju reisiv naine.
