Pala bussiõnnetuse 12-aastaselt üle elanud naine: kõige õõvastavam oli kellegi silmamuna mu varruka küljes
Eile õhtul jõudis eetrisse Urmas E. Liivi saade "Surmasuust pääsenud", mis jutustas loo 1996. aastal toimunud Pala bussiõnnetusest, kus hukkus
Saates rääkisid oma loo õnnetuses ellu jäänud Tiina Velt ja Rainer Saar.
Tiina kirjeldas, et õnnetuse päev, 11. oktoober juba algas kummaliselt. "Olime emaga kahekesi kodus. Toimetasime hommikusöögi kallal, kui kõrvaltoas kukkus postamendi pealt alla sõnajalg. See oli sõnajalg, mille ema oli kunagi minu jaoks kasvama pannud. See tekitas tunde, et midagi nagu liigub toas, aga mitte kedagi polnud. Vaatasime emaga, et äkki on kass toas, aga maja oli täiesti tühi, toas polnud isegi tuuletõmbust. Täiesti arusaamatul kombel kukkus lill alla ja murdis mõned oksad," rääkis naine.
Tol päeval sõideti Sõõru metsa, kus toimusid orienteerumisvõistlused. Bussiga, kus oli 26 istet ning kus korraga võis olla 42 reisijat, sõideti tihti, sest sellega käidi nii teatris kui ekskursioonidel.
Kuna õpilasi oli rohkem kui bussis kohti, siis pidi buss õpilaste kooli tagasi viimiseks tegema kaks tiiru. Nii Rainer kui Tiina jäid teist bussi ootama. Tiina meenutas, kuidas veel mõned tunnid enne õnnetust tehti nalja kipside üle.
"Mõned tüdrukud lasid ühelt liivanõlvakult liugu ja üks teine tüdruk hoiatas, et mis te arvate, kes teie kipsid kinni maksab, kui te seal viga saate. Kui mõned tunnid edasi mõelda, oli kipse päris mitu."
Samal ajal hakkas Peipsi poolt sõitma veoauto Scania, mida juhtis veose puudumisel algaja juht, 28-aastane noormees.
Teise ringiga tagasi minnes oli bussis 35 last ja kaks täiskasvanut. Tiina Veldi elu päästis tol päeval isekoha vahetus. "Ühel hetkel oli näha, et Pala poolt hakkab buss jõudma. Kogunesime teeristmikule ja asusime bussis istekohti valima. Mina istusin bussijuhi poolele akna alla suhteliselt keskmisesse ritta," ütles Tiina saates.
Rainer istus sõidutee-poolses küljes tagumise ratta kohal oleval istmel.
Kohe varsti pärast sõitma hakkamist tegi buss esimese peatuse Sõõrul, kus läks maha kaks tütarlast. Ka Rainer pidi seal maha minema, kuna isa oli seal, aga ta ei teinud seda.
Pärast teist peatust, kust väljusid kaks Tiina klassiõde, vaatas neiu aknast välja ja tal läks süda pahaks.
"Vahetasin oma istekohta ehk istusin ühe pingirea ettepoole vahekäigu poolele, nii et saaksin vaadata aknast välja otse ette, mitte kõrvale. Minust vasakule akna alla jäi istuma kaks nooremat tütarlast."
Buss jätkas sõitmist Pala suunas. Buss pööras ühel hetkel Nõva külla suunduvale kruusateele, et veel mõned lapsed koju lasta. Selle tee peal on aga siiamaani halva nähtavusega kurv, kus buss ja veoauto kohtusid.
"Nägin katkiseid inimesi"
Tiine Veltil on tänapäevani meeles, kuidas Scania ja nende koolibuss kokku põrkusid.
"Nägin ainult autonina. See oli üks suur valge nina, aga see ei tulnudki enam otse, vaid tegi justkui suunamuutuse. Buss proovis võimalikult palju paremale teepervele kalduda. Oli õnn, et seal polnud suurt kraavi. Aga seda, mis juhtus, ei olnud võimalik ära hoida," leiab Tiina
Naine jätkab: "Mäletan klaasi klirinat ja sooja vere lõhna, mis segunes sügisese metsaga. Järsku oli arusaamatult kätte jõudnud justkui õhtu, sest kõik tundus hämar. Enam ei olnud päikest, mis oli just enne päeva valgeks teinud."
Bussijuht meenutas, et nägi veoautot juba 100 meetri kaugusel, kus Scania juht oli masina üle kontrolli kaotanud. Nendeni jõudes sõitis veoauto bussile külje pealt sisse, rebis juhipoolse külje maha ning nii bussjuht kui mõned õpilased lendasid bussist välja.
"Olin küll endiselt istme peal, kuid olin välisseinale, mida enam polnud, tunduvalt lähemal. Minu kõrval istus tütarlaps, kes oli minust klass allpool ja kellega mängisime päris palju koos. Ei saa eitada, et see oli väga valus, kui sain teada, et teda enam pole. Tol hetkel, kui ma sinna istusin, oli ta ju minu kõrval olemas," meenutas pisarates Tiina.
Bussist välja saades avanes Tiinale kohutav vaatepilt. "Nägin katkiseid inimesi. Ma ei tea, keda täpselt. Nad karjusid appi. Oli keegi, kes nuttis, sest tal oli väga paha olla. Sõnu väga ei olnud. Võib-olla kõige õõvastavam oli see, et kellegi silmamuna oli mu varruka küljes," meenutas Tiina Velt saates.
12-aastane Tiina istus teepervele maha ning teadis, et abi saamiseks on täiskasvanuid juurde vaja. Talle meenus, et õnnetuspaiga lähedal on ühe õpetaja kodu.
"Minu peas töötas ainult mõte, et meil oli abi vaja. Ma ei nimetaks seda põgenemiseks, kuigi võiks eeldada, et šokiseisundis inimene tahab eemalduda. Mina tahtsin abi teistele, sest mina ei tundnud, et oleksin viga saanud."
Kiirabi tulles kuulis tüdruk midagi veidrat. "Kui kiirabi tuli, kuulsin esimese lausena, et selle tüdruku nägu on katki nagu kapsaleht. Peas hakkas käima päris palju mõtteid, et milline see siis välja näeb. Terve tee Sõõru metsast Jõgeva haiglasse teadsin, et esimese asjana pean emale-isale teada andma, et ma olen elus," ütleb Tiina.
Pärast õnnetust tundis Tiina end süüdi. Süüdi, et elab. "Selleks ajaks juba teadsin, kui paljud olid meie hulgast lahkunud. Üks põhjus, miks nii tundsin, oli see, et ma ei suutnud lõpetada naeratamist ja olemast õnnelik, et ma elan. Teadsin juba selleks hetkeks, et ümberringi seda ei mõistetud. Ka haiglas olles naeratasin absoluutselt iga päev, sest ma teadsin, et ma elan. Ma teadsin ka, et ükskõik kui palju ma nutaksin või õnnetu oleksin, ei muudaks see midagi olematuks. See, mis juhtus, ei olnud meist sõltuv."
Rainer õnnetust ei mäleta ja oli üle kuu aja koomas.
Nüüd, täiskasvanuna, ei tea Tiina öelda, mis eesmärk temal elus on. Ta on kuue lapse ema ning rõhutab, et me ei tohiks kunagi unustada inimesi, kes nendest maha jäid.
