Tunnistan ausalt, ma umbes paar nädalat tagasi küsisin endalt samu küsimusi. Ja olin sama skeptiline. Ja sama kindel. Ja sama eitav. Kõike oli umbes samapalju. Mida ma aga polnud, oli valmisolek menukoomik Ricky Gervais'i sarja „After Life" teiseks hooajaks.

Kes esimest hooaega jälgis, siis teab, et see möödus peamiselt Gervais'i kehastatud peaosalise Tony elu jälgedes. Mees, kes kaotas oma naise vähile, püüdis nüüd kuidagi eluga edasi minna. Aga see ei tahtnud õnnestuda. Liiatigi, kõik muu maailmas näis Tonyle tühi. Mõttetu. Ebaoluline. Ebavajalik.

Samamoodi on see justkui ka teises hooajas. Jah, Tony näikse olevat andestavam, rahulikum ja - nagu ta ise ütleb: zen - elujaatavam. Vaatajale seevastu koorub üha valusamalt välja tõde ehk ikkagi kui väga Tonyle tähendas tema kadunud kaasa Lisa. Ja siinkohal suudavad sarjas stseenid seda teha kordades selgemaks, kui ükski sõna seda suudaks.

Sarja teise hooaja kõige tugevam moment on oskus vahetada halenaljakaid stseene südantlõhestavatega. Sa võid ühel hetkel pisarateni naerda ja teisel pisarateni nutta. Samas ei möödu sarja tegevus kuidagi kerglaselt. Vastupidi. Vaatajal tekib paratamatult terve rida eksistentsiaalseid küsimusi. Ja õigustatult. Peategelase poolt kihtide haaval enda avamine tekitab ju huvi. See mõjub isegi terapeutiliselt. Samas situatsioonikoomika ei lase vaatajat unustada ennast kurbuse maailma. See mõjub justkui tunnete Ameerika Mäed.

Samas on tore tõdeda, et sarja teisi karaktereid pole jäetud unarusse. Veelgi enam, palju rohkem värvi lisavad teises hooajas Tony kaaslase, fotograaf Lenny kasupoja pildile tulek ning Tonyt juba esimeses hooajas „kimbutanud" postiljoni tegelaskuju. Viimane pakub naerupahvakaid päris mitmes stseenis ning toob ootamatut värskust mitmesse pealtnäha tavapärasesse stseeni.

Aga ma ei hakka ilustama. Kogu selle ülimalt naljaka kihi all on tegelikult „After Life" ka üks äärmiselt kurb seriaal. Või siiski naljakas. Või kuidas peaks nimetama tunnet, et sa oled jäänud ilma millestki, mis oli su elu mõte? Kogu sinu naljaka elu mõte? Samas, nali on ju endiselt olemas...