""Vallatute kurvide" aegumatu sära" katkendid | Eve Kivi: olin sportlik tüdruk. Jooksja. Tugev ja musklis. Mis baleriin ma siis olla võisin!

Tuntud raadioajakirjanik Haldi Normet-Saarna kirjutas raamatu 60aastat tagasi esilinastunud ja kultusfilmiks tõusnud kodumaisest filmist "Vallatud kurvid", mille üheks stenaristiks oli tema ema, kirjanik Dagmar Normet. Kuidas sündis see, mis sündis, milline oli menufilmi rännak ideest stsenaariumini ja filmi linastumiseni, sellest üsna trükisoe raamat räägibki. Avaldame katkeid ja unikaalseid fotosid raamatus filmi ühe näitleja, diiva Eve Kivi 82. sünnipäeva eel.

Katkend peatükist Üle kivide ja kändude „Vallatute kurvideni”

Kõik võttis aega, vahel venisid protsessid ka lihtsalt arusaamatult kaua ja seda kõike vürtsitasid Kinostuudio, juba eelpool mainitud, hootised meelemuutused. Ehk nagu Sandor Stern ühes „Vallatutele kurvidele” pühendatud telesaates ütles: „Meil oli head päevad ja halvad päevad. Head päevad olid need, kus meile öeldi, et me võime siiski oma stsenaariumi kallal edasi töötada, ja halvad päevad olid, kui öeldi, et jätke järele, sellest ei tule midagi välja, see on ebanõukogulik film, apoliitiline ja tal ei ole sügavust. Korralik nõukogude komöödia peab ikka hästi tõsine olema...”*

Autorid olid aga noored ja energilised ning tohutu soov näha oma töö tulemust ekraanil, kannustas takka ja andis jõudu. Tuju hoidis üleval ka Sternide ja Normetite omavaheline läbikäimine. Nii mõnedki arengud ja lahendused sündisid peredega üheskoos aega veetes. Huumorimeel oli see, mis päästis ka vahel lootusetuna tundunud olukorra. Ja seda oli Sandoril niipalju, et jätkuks tervele polgule, nagu öeldakse.

katkend peatükist Terje Luik – koolipingist filmi

„See, mida ma seal kohapeal kõigepealt nägin, sööbis mällu alatiseks: oli laud ja laua peal kaks virna fotosid – üks kõrgem, teine madalam. Oli kaks meest, kes neid professionaalse kiirusega lappasid - režissöörid Juli Kun ja Kaljo Kiisk. Nii see siis käiski – see sobib, see ei sobi, see ei sobi, see...? Kellegi saatus otsustati poole sekundiga ja võimalik, et igaveseks.”
Sorteerimise ajal heideti mõni kiire pilk ka Terjele ja kästi seejärel teda pildistada. Sedapuhku juba korralikult, sätitud valgusega ja puha.

Fotosessiooni läbinud tüdruk lonkis koju ja oli jätkuvalt teadmatuses mis toimub:
„Keegi midagi lähemalt ei seletanud. Aga ega ma oma pead liigselt ka ei vaevanud. Ning lõpuks olin ju kohusetundlik ka – kui oli vaja kohale tulla siis tulin.”

Aga nädala pärast helistati uuesti. Ning paluti juba üsna konkreetsel moel tagasi tulla.
„Sedapuhku oli seal üles ehitatud ruum, kus pidin koos erinevate partneritega maha mängima mingi episoodi. Rahvast oli kohal üksjagu, teiste seas ka üks Vaike-Mareti kaksikrolli kandidaate Eve Kivi. Peab ütlema, et looduse poolt oli mulle antud kaamerahirmu täielik puudumine.”
Koju läks Terje siiski sama targalt kui ennegi. Ikka ilma teadmiseta, mis sest kõigest edasi saab või kas üldse.

„Seekord ma küll niipalju kuulsin, et olen fotogeeniline. See on muidugi väga tähtis. Võid olla kuitahes ilus aga kui mainitud omadus puudub, ei tule filmitegemisest midagi välja.”
Edasi meenutas mu vestluskaaslane kuidas jälle läks aega ent tagantjärele on muidugi teada, miks. Kõik filmitud episoodid kleebiti kokku ja esitati kunstinõukogule.
„Ja siis nad leidsid, et see plika võib-olla sobibki!”

katkend peatükist Eve Kivi ringrajal ja ballisaalis

Jalutada ühel kenal pärastlõunal Eve Kiviga mööda Tallinna kesklinna on omaette elamus – meid saadavad pidevad pilgud, mõni jääb isegi seisma, et veenduda, kas nägi ikka õigesti. Kõnnime vaikselt, intervjuu on tehtud ja kiiret pole kuskile. Õnneks möödujate huvi siiski pilkudega piirdubki. Vähemalt seekord. Aga elu jooksul on loomulikult väga palju kordi juurdegi astutud, autogrammi ja ühispilti palutud, spontaanseid kingitusi tehtud ... Eriti mujal maailmas, kus elavad teistsuguse temperamendiga inimesed.

Eve on staar kõige otsesemas mõttes. Alati olnud ja aastad siin ei loe. Mis tähendab, et lisaks kaunile välimusele on temas ka mingi seletamatu lummus. Seesama lummus ongi asi, mis magnetina mõjub. Sest lihtsalt ilusaid naisi kohtab ju igal sammul.

***

Eve Kivi juba oli juba kogemustega filminäitleja, kui tulevase eksituste komöödia proovivõtetele kutsuti.

„Jahid merel”(1955), „Tagahoovis”(1956) ja „Esimese järgu kapten”(1958) olid tema osavõtuga Eesti filmid, samas „Kuldse kotka all” (1958) Kiievi filmistuudio toodang. „Sampo” (Mosfilm-Soome) ja „Eelõhtul”(Mosfilm-Bulgaaria) linastusid mõlemad 1959.aastal.

See tähendab, et „Vallatute kurvide” ajal olid Evel tegelikult korraga kolme filmi võtted. Kui vähegi uurida tema filmograafiat siis polnud selles midagi eriskummalist, üheaegseid võtteid tuli ette ka edaspidises karjääris.

Nii polnud vastsetel režissööridel ja nende abidel Evet keeruline leida, ta oli teada-tuntud tegija ja Tallinna Kinostuudio näitlejate nimekirjas kenasti olemas.

Efektset noort naist prooviti kõigepealt ka Vaike-Mareti kaksikrolli. Mõistagi võis selline perspektiiv üsna ahvatlev tunduda, ent läks teisiti. Eve ise ütles aga selle kohta nii:
„Olin ju sportlik tüdruk. Jooksja. Tugev ja musklis. Ühesõnaga – mis baleriin ma siis olla võisin! Terje sobis kaksikõena baleriiniks suurepäraselt.”

Eve sai endale medõe Evi osa ja oli asjade käiguga täiesti rahul. Seda enam, et näiteks „Ohtlikes kurvides” kulus tema sportlik vorm juba igati ära!

Autor Haldi Normet-Saarna. Soovi korral saad raamatu siit!