ARVUSTUS | Valus vaatamine emadepäevaks: kui su lapsega juhtub halvim
Kes poleks kuulnud tõetera „Väikesed lapsed - väikesed mured, suured lapsed - suured mured"? Kogemustega lapsevanemad paraku teavad, et mõni laps kasvab tuulerõugetest ja jonnihoogudest välja ning tuleb täiskasvanuna oma eluga toime ilma liigset vanematepoolset tähelepanu nõudmata. Ja siis on pea igas perekonnas see teine kategooria: eluaegne must lammas ja murtud tiivaga lind.
Just niisugune must lammas on filmi peategelane 19-aastane Ben (Lucas Hedges) , kes jõulupühadeks rehabilitasiooniasutusest ootamatult koju saabub. Beni jaoks ei ole see esimene, kahjuks tagajärjetuks jäänud katse ravimisõltuvusest alguse saanud narkomaaniast vabaneda püüda. Tema hingele jäävad vähemalt ühe noore neiu elu ning möödunud aastate korduvad kuriteod koju pääsemisel (nende osas antakse filmis küll ainult kaudseid vihjeid).
Beni ema Holly (Julia Roberts) võtab vaatamata juhtunule poisi avasüli vastu. „Ta on ju tegelikult hea poiss," ütleb iga emasüda isegi mõrvari kohta, kui asi on tema oma lapses. Ben tuleb heade kavatsustega, teda armastavad ja usaldavad ka ema uuest abielust sündinud koolieelikueas vend ja õde. Beni pärisõde Ivy (Kathryn Newton) ei ole venna naasmisest kaugeltki nii suures vaimustuses, kasuisa Neal (Courtney B. Vance) veel vähem.
Filmi edenedes tekibki küsimus, mis on põhjus ja mis tagajärg? Kas heast poisist pahaks muutumisel võib oma roll olla juba eelnevalt hoopis ilmselgelt sallimatul kasuisal, kellel tuleb korduvalt poisi raviarveid maksta, ja eeskujulikul õel, kes jõulupühade ajal kirikus sõna otseses mõttes inglikooris laulab? Mis siis, kui mustaks lambaks olemine ongi Beni protest talle asetatud ootuste ja nende läbikukkumise suhtes?
Holly on aga ilmselgelt poja poolel. Tema karakter teeb läbi arengu püüdlikult ja pisut saamatult (kes siis suudaks oma lapsega lakkamatult kuri olla?) rangust taotlevast pereemast kaassõltlaseks, kes aitab poja tempude tagajärgi kinni mätsida ning on viimaks suuteline valetama nii abikaasale kui tütrele. Kaelakee on vähim, mille ta poja elu päästmiseks ohverdab, Holly on valmis riskima ka eluga. Vast kõnekaim on stseen, milles Holly Beni surnuaiale sõidutab ja küsib: „Ütle, kuhu sa tahad, et me su matame?"
Sisimas ongi Ben hea poiss, kes oma perekonda armastab, aga sõltuvus on haigus. Just seda viimast film rõhutabki - tehes seda diskreetselt, suurt kisa ja pisaraid demonstreerimata. Filmi tugevaim külg ongi ilmselt see, et kõiki karaktereid on võimalik mõista, kuigi nende eelnevast loost saab aimu vaid kaudselt. „Ben on tagasi" ei punnita vaatajalt iga hinna eest nuttu välja, vaid sunnib mõtlema sellegi üle, milline stsenaarium on hullem, kas lapse surm või eluaegne ja asjatu võitlus tema pahe ja selle tagajärgedega. Kas üldse on olemas piir, kus emaarmastus otsa saab?
Õnneks ei muutu igavene Hollywoodi klišee „jõulud Ameerika peres" samuti liiga imalaks. Ehk peitub nendeski stseenides vaoshoitud vihje ületarbimiskultuurile (tohutud kingihunnikud, hiiglaslik läikiv kaubanduskeskus, kus ema koos pojaga ostleb, et talle pühadeks viisakamat välimust luua) ja sellega paratamatult kaotsi minevale inimlikule sidemele?
Üks asjasse võibolla mitte puutuv küsimus lisaks lahtisele lõpule jääb aga vaatamise järel veel õhku: milliselt planeedilt on pärit Julia Roberts, et ta mitte kunagi ei vanane?
