Teeots, millelt tuleb keerata Ken Saani (44) koju viivale metsateele, on nii peidus, et seda ei leia üles isegi tema mitmekordse telefonitsi juhendamise peale. Olukorra lahendamiseks sõidab Ken Keila-Joa toidupoe ette. Ootan teda seal. Ken saabub, peatab auto ja tuleb siis käigu pealt sigaretti tõmmates minu juurde. Tal on parasjagu iPhone'i otsas USA saatkond. Käed ja jalad laiali nagu veskitiivad, selgitab Ken mulle miimina, kus asub tee, millest mööda sõitsin.

Kaheksa minutit hiljem keerab Ken võtit lukuaugus. Valguspahvak, mis sisse astudes näkku paiskub, võtab hinge kinni. Maja seinad on klaasist – siin saad tunda end nagu puu all pikutav Fred Jüssi. Kadakaokstes vilistav tuul vihiseb terrassiustest kõrvu, linnud vidistavad, kass kannab tuppa karihiire laiba, vererada taga... See kõik on kirjeldamatult ebatavaline.

"Eriti mõnus on siin öösel. Kui tütar on minu pool, siis pumpame madratsi õhku täis ja vaatleme terrassil tähti. Kui pruut tuleb, tõstan kõlarid terrassile ja vein voolab ojana," sõnab Ken. Ta silmis sähvivad kelmikad tulukesed.