"Piinlikku vaikust või olukorda, kus pidi mõtlema, mis võiks olla järgmine jututeema, ei tekkinud. Igal eluhetkel on selline hea ja lihtne suhtlus meid kindlasti ühendanud. Ja Jüri huumorisoon. Ta vähemalt üritab ka natuke klouni eest olla – hoida kooselu lõbusa ja kergena. Mina olen rohkem kahe jalaga maas ja tõsisem. Viis aastat on meil läinud kiirelt ja kergelt."

Nii nagu Jüri, mäletab ka Annika nende esimest kohtumist kui eilset päeva.

"Jüri ütles, et see lõppes käepigistusega?" uurib Annika ja täpsustab, muhelus suunurgas: "Lõppes tõesti. Võib-olla Jüril olid hetkeks muud plaanid, aga neile sai kiiresti kriips peale tõmmatud…"

"Mõtlesin, et teen lõpuks musi ka, aga ta keeras põse ette ja surus kätt," naerab Jüri eemalt.

Annika ja Jüri kohtumise aastapäev on 7. mai. Tänavu tuli Jüri pärast saadet koju ja imestas uksest sisse astudes, miks kõik on nii vaikne.

"Läksin magamistuppa ja seal Annika seisis," kirjeldab Jüri, "samas riietuses kui meie esmakohtingul. Lisaks põlesid küünlad, oli tort, ühine pilt ja… Ütlesin, et lähen teen kiiresti Lilile head-ööd-musi, aga Annika ütles, et Lili on vanaema juures. Veetsime lisaks nädalavahetuse Läänemaa männimetsade vahel Nõval, kuhu Annika oli kinni pannud majakese tünnisaunaga. See oli aeg vaid meile, nii tähistasime oma minijuubelit."

Annika lisab muigvelsui, et Jüri lubas juba mullu, kui nad tähistasid neljandat kooseluaastapäeva, et ta kunagi enam tähtpäeva ei unusta. "Neljanda ta unustas. Ja siis lähenes viies," muheleb Annika. "Juba nädal või kaks enne tajusin, et tal vist ei ole õrna aimu ka, et see päev on jälle tulemas."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid