ARVUSTUS | Pahad pole pahad ja head pole head
Argentiinlaste esimeses Netflixi-toodangus valetavad kõik, aga teevad seda kiretult.
„Intuition" (originaalis „ La Corazonada") elab kaasa noorele politseiinspektorile Pipale (Luisana Lopato) esimesest tööpäevast alates. Elu loobib talle kaikaid kodarasse muu hulgas sellega, et ühe mõrva peamiseks kahtlusaluseks saab tema otsene ülemus, vaoshoitud loomuga Juanez (Joaquín Furriel), kelle naine on varem ühe kaagi käe läbi hukkunud ning mehel tundub nooruki vanglast vabanedes mõrvamotiivi olevat enam kui küll.
Samas tegutseb tandem hoopis teise mõrvaloo lahendamisel: 20-aastane, teada-tuntud vastiku iseloomuga neiu Gloriana leitakse oma voodist vereloigust pussitatuna ning kahtlus langeb tema korterikaaslasele ja parimale sõbrannale Minervale (Maite Laitana), kes justkui surve all algatuseks ka tapmise üles tunnistab.
Miski pole siiski nii, nagu esmapilgul näib. Inimsuhted osutuvad selles krimidraamas märksa segasemaks, pahad pole pahad ega head ka mitte head ning kohati võtab film trilleri mõõtmed, kust ei puudu ka kinnisideest vaevatud vaimuhaige, palju verd ja pimedad kaadrid. Mõrvaloo uurimist piduravad politsei ja prokuratuuri omavahelised intriigid ning soov üksteisele ära teha.
Niisiis Pipal ei ole kaugeltki lihtne, samas on ta ideaalne robotpolitseinik: imekaunis, külmavereline, otsustusvõimeline, objektiivne, sõnapidaja. Siin tulebki mängu asjaolu, mida Netflixi filmidele varemgi ette heidetud: fantaasiavaesus. Lugu ise justkui oleks (kuigi etteruttavalt võib öelda, et tegelik mõrvamotiiv ei kanna hästi, aga eks ole ajaloo jooksul tapetud ka pealtnäha täiesti arusaamatutel põhjustel). Karakteritega ja nende iseärasustega pole just ülearu palju vaeva nähtud, mis tekitab igatsuse „kiiksuga" värvikate uurijate järele nagu Hercule Poirot või Isa Brown.
Küll aga võib filmi tugevuseks lugeda seda, et lõpplahendust ette aimata pole kerge, selleks on süžees liiga palju ootamatuid pöördeid ja nende tõttu kannatab üht järjekordset politseidraamat täiesti vaadata.
