ARVUSTUS | Verepuu värvilised, haprad oksad
Kahekümnendates Rebeca (Úrsula Corberó) ja Marc (Álvaro Cervantes) sõidavad maamajja, panemaks kirja oma perekonna lugu, mis on paratamatult omavahel läbi põimunud: mõlema noore kasuisadeks on sümpaatse olemisega, kuid kahltase minevikuga vennad Olmo (Joaquín Furriel) ja Victor (Daniel Grao). Kuna peategelased on noored kineastid, saab tekst illustreeritud videokaadritega läbi heitlike aastate. Paraku mõraneb ka juba teismeeas tutvunud paarikese omavaheline, näiliselt väga harmooniline suhe, sest lugu dokumenteerides tulevad päevavalgele fataalsed seigad, mida teineteisega seni jagatud pole.
Kes on kes? Julio Medem on loo võimalikult segaseks ajanud, kuna peatükid või episoodid vahelduvad väga kiirelt ja kohati on keeruline järge pidada, millise tegelasega vereliinist on parasjagu tegu. Siiski ei näidata seda ladina-ameerikaliku seebi „mu vanatädi-on-tegelikult-sinu tütre-ema"-vormis, lihtsalt see pole film, mille kestel vahepeal külmkapi kallale minna - liiga paljud tegevusliinid muutuksid kohe arusaamatuks. Samas kompenseerib ta selle imeliste, eepiliste looduskaadritega nii Costa Brava taevasinise veega randadest kui Baskimaa haljendavatest mägedest. Suure ja kandva rolli on režisöör usaldanud kaadris pidevalt eksisteerivatele härgadele. Kes tahab, otsib sealt seoseid Hispaania sümbollooma olulisuse kohta sealsete erinevate väikerahvuste ühendajana.
Kellel huvi Hispaania kui suure riigi erinevate piirkondade vastu, saabki põgusa ülevaate nii loodusest, kultuurist kui keeltest: sekka kuuleb katalaani ja baski keelt. Ent eesti vaataja ei tunne end liiga kaugena, kui mängu astub vene-gruusia maffia. Isegi „Õhtuid Moskva lähistel" lauldakse.
Medem ei ole olnud kade ka värvikaid kõrvaltegelasi luues, neist silmapaistvaima osa teeb eesti vaatajale seriaalist „Naistevangla" tuntud pahalane Najwa Nimri, kes kehastab Rebeca endisest punklauljast ja praegusest skisofreenikust ema La Macat. Enesetapukatsega kulmineeruv vaimuhaigus ja tütre süüdistamine katki jäänud karjääris, segamini leplikkuse ja armastusega, on üks selle filmi kandvamaid liine.
Teoreetiliselt võiks sarnase kirevate okstega sugupuu-loo kirja panna ilmselt igast suguvõsast - maffia, homoabielu või organite näppamise vahetaks välja ehk mõni muu, sama dramaatiline ja eluaegseid jälgi jättev sündmus. Medemi tegelastel on paraku läinud just sel moel. Läbiv teema on aga universaalne: ükski abielu ega suguvõsa ei jää ellu andestamise jõuta.
