Oma elukaaslase, advokaadiks õppinud Kristoga sai Sandra kokku gümnaasiumi lõpetamise aegu. "Tänu ühele ühisele sõbrale juhtusime Kristoga ühes seltskonnas kohtuma," rääkis Sandra Kroonikale.

Erinevalt oma emast-isast kestab Sandra esimene kooselu. "Jah, neliteist aastat juba," naeratab ta. Tänapäeval ei püsi kärsitud noored elud kaua paaris, oma sõpradegi pealt on Sandra näinud, et lihtsam ja tavalisem paistab olevat alla anda ning lahku minna. "Palju parem tunne on aga raskustest koos võitjana välja tulla." Sandra naerab, et tema on liiga jäärapäine, et niisama raskustele alla vanduda. "Lihtne on esimeste probleemide ilmnedes suhtest põgeneda ja järgmist otsima jalutada."

Sandra usub, et kestva suhte võtmeks on ühised väärtushinnangud mõlemale kõige olulisemates asjades. "Mul on vedanud. Kristo on mu lapse isa, elukaaslane, mees, aga ka sõber. Minu inimene, kellega saan alati kõigest rääkida ja kõike jagada, olgu muresid või oma vaimustumisi!"

Juba keskkoolitüdrukuna tundis Sandra, et tahab ja on valmis väga noorelt emaks saama. "Mulle väga meeldis, et mul on noored vanemad. Emaga saime kui parimad sõbrannad kõigest rääkida, ilma et tekkinuks mingit põlvkondlikku mõistmatuse error’it." Oodatult sündis Sandra ja Kristo poeg Kris Prendon juba ülikooli kõrvalt. Sel suvel saab Kalamaja Põhi­koolis õppiv poiss kaheteistkümneseks.

Jaga
Kommentaarid