Üle pika aja intervjuu andnud Reet Oja telesse naasmisest: ma olen väga rahul, et elu on läinud nii, nagu ta on läinud
"Ma olen olnud ligi 15 aastat olnud ekraanilt ära. Eks ma sellepärast nii palju lobisengi praegu, kasutades juhust jälle, aga ma arvan, et igal asjal on oma aeg. Ma olen väga rahul, et elu on läinud nii, nagu ta on läinud. Väga," teatas Oja. "Ma arvan, et mul on nüüd juba teistmoodi elu, aga mitte kunagi ei tohi öelda mitte kunagi."
Kuigi endisel teleajakirjanikul oli pooletunnise intervjuu jooksul meenutada pigem helgeid hetki, siis tuli jutuks ka seik, mis meele mõrudaks teeb. "Mulle korduvalt öeldi, kui küsisin – ma olin ka ju teatud perioodidel peatoimetaja –, et teised saavad nii palju ja ma võiks ka: "Aga nad on ju mehed." See öeldi täiesti siiralt ja rahulikult välja. Tol ajal polnud selles midagi imelikku ja leiti, et see on loomulik," meenutas Oja, kes on 14 aastat puigelnud intervjuudest kõrvale.
"Meie põhiprobleem televisioonis algusaastatel, kui mina siia tulin, aastal 1978, oli see, et inimestel ei olnud kodus telefone ja meil ei olnud autosid. Jooksin ise ja viisin stsenaariumeid, panin ukse vahele ja mõtlesin, kas ta saab selle kodus kätte, millal tal on salvestus."
""Kitsa kinga" sketši filmimiseks oli ülekandejaama vaja rohkem kui kaks tundi, aga meile anti kaks ja see tuli ära teha. Tahtsime teha metsas sketši, kus Ojapets toob jõulukuuske, aga me ei saanud metsa sõita. Leidsime Haaberstist, kus praegu on elurajoon, ühe metsatuka ja tegime seal ära," meenutas Oja.
Siiski tunnistas telenägu, et toona telemajas töötanud inimesed peaksid tagantjärele õnnelikud olema. "Ma arvan, et õnn on nendel töötajatel, kes on töötanud kahkesakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses, sest see, mis toimus ühiskonnas... Meil oli üks kanal, Eesti Televisioon, seda vaatasid nendel aegadel kõik."
Oja meenutas, et teletöö juures oli kõige meeldivam see, kui ta sai mõne hea intervjuu. "Kui ma saan kellegi rääkima nii, et ma tunnen, et ta räägib siiralt, südamest, asjast, mis tema jaoks tähtis on," kirjeldas ta seda, kuidas ta teadis, et on saanud ideaalse usutluse.
Endine telenägu tunnistas ka seda, et ta ei küsinud intervjueeritavate käest küsimusi, mida ta ei tahtnud, et temalt endalt küsitaks. "Miks ma peaksin panema oma intervjueeritava sellesse seisu? Ma osa ajakirjandusega ei ole ka tänasel päeval väga nõus," arvab Oja. "Ajakirjanik ei ole jumal, mitte kunagi."
