Tagurpidine loogika: solvaja nime ja näo jagamine võib hoopis avaldajale karistuse kaela tuua
Niimoodi läks ka Katrina Raiendi, tuntud ka kui Katrina Indiana, Alari Kivisaare vastu esitatud petitsiooniga, kus pärast järjekordset ebasobivat sõnavõttu, mida seekord loeti rassistlikuks, nõuti tema vallandamist.
Raiend lubas ise allkirjastatud petitsiooni esitada Sky Mediale. Hiljem ta ütles, et laiem eesmärk võib-olla ehk polnudki Kivisaare töölt vabaks saamine, vaid näidata, et sellised väljaütlemised pole Eesti ühiskonnas tolereeritavad.
Mis juhtus? Petitsioon levis ning Alari Kivisaar langes mitmes erinevas kanalis väidetava laimukampaania ohvriks. Teda hakati nimetama erinevate sõnadega, mille järel Kivisaar tundis end solvatuna ning pöördus abi saamiseks Robert Sarve poole. Nüüd püütakse ühiselt teda solvanud isikud vastutusele võtta.
Kuigi selliste juhtumite puhul jäävad enamus solvajaid anonüümseks, siis on mõned nõudekirja saanud siiski ka avaldatud. Nii Zuzu Izmailova kui Sass Henno avaldasid ise, et nemad said Sarvelt nõudekirja, kus jurist soovis neilt avalikku vabandust ja laimava sisu eemaldamist. Izmailova seda ei teinud, Sass Henno vabandas omamoodi.
Aga nõudekirju saanud inimesi on alati kümneid, kui mitte sadu. Ja seda kõikide Sarve klientide juures, alates Marika Korolevist ja Rita Holmist kuni Brigitte Susanne Hundi ja Alari Kivisaareni. Kuid me kuuleme harva, kes need solvajad on. Need nimed tulevad puhtjuhuslikult välja, kas siis nii nagu tegid Izmailova ja Henno, või kui asi on jõudnud kohtusse.
Selleks, et nii kaugele jõuda, läheb palju aega ja ressurssi. Nii mõnedki solvatud või väidetava laimu ohvrid ei soovi seda teekonda ette võtta. Küll aga tahavad nad, et nende solvaja saaks mingisuguse karistuse. Selleks võib tunduda hea mõttena nende inimeste isiku paljastamine koos sellega, mida nad ütlesid. Kuid seaduse järgi läheb solvamise ohver sellega üle piiri.
Just seda tegi hiljuti oma Instagrami loos üks suure jälgijaskonnaga blogija, kes jagas sõbrannale saadetud kirja mehelt, kes soovis naise surma. Sõbranna oli avaldanud solvaja kirjutatud kirja koos tema nime ja näoga.
Mida teha?
Kroonika võttis ühendust politseiga ja uuris, mida ütleb seadus sellise käitumise kohta ja mida teha, kui selline kiri kirjutatakse. Veebis juba pikalt ähvardajate ja solvajatega tegelenud politseikapten Maarja Punak sõnas, et sellisel viisil isiku avaldamine võib olla kaheldava väärtusega tegu, sest kunagi ei tea, mis selle taga on.
"Ei saa välistada, et keegi teine ei pääsenud antud inimese kontosse, ega kirjutanud seda tema teadmata. Tegelikult ei saa veenduda selleski, et konto, millelt kirjutati, pole libakonto, mis on teise inimese päris konto moodi ja mida kasutatakse pahatahtlikkel eesmärkidel. Selleks peaksin nägema konto URL aadressi, et tõesust kontrollida," ütles Punak.
Kapten Punak ei soovita ühtegi taolist kirja jagada enne, kui ollakse kindel, et ei süüdistata kedagi alusetult.
"Kirja saatjale tuleb anda märku, et see, mida ta ütles, tegi haiget või solvas ning anda talle võimalus vabandamiseks," sõnas Punak.
"Varasemate juhtumite näitel tean mitmeid kirjavahetuste avalikustamisi, kus inimene tegi enda arvates nalja, kuid see kukkus halvasti välja, oli postitamise hetkel joobes olekus ja kirjutas midagi, mida hiljem väga kahetses või tegid sõbrad tema kulul nalja tema nime alt teistele solvanguid saates. Avalikustamine ilma tausta selgeks tegemata võib tuua kaasa omakorda kahju, mida on hiljem keeruline hüvitada. Alustada tuleks ikkagi omavahelisest vestlusest," lisas ta.
Halvasti ütlemisel ja ähvardamisel on vahe
Rääkides just konkreetselt postitusest, millest eelnevalt juttu, sõnas kapten Punak, et kui olla teisele inimesele halvasti öeldes piisavalt üldine, siis peaks vaatama, kas see inimene seda ka edasi teeb.
"Lootuse avaldamine, et keegi võiks surra, on seaduse mõttes üsna sarnane olukorrale, kus kellelegi soovitakse ebaõnne, kuigi see kõlab viimasest variandist kohutavamalt. Tegemist ei ole seaduse mõttes ähvardamisega, inimene ei kujuta oma taolise mõttega reaalset ohtu," selgitas Punak.
"Küll aga tuleks talle teada anda, et selline mõtteavaldus on solvav ja pärast vestlust see kirjutaja ära blokeerida. Kui ta jätkab, siis juba vaadata edasi," lisas Punak.
Politseikapten tõi välja, et üks võimalus on pöörduda häirimise ja solvamise alusel tsiviilkohtusse. Teine aga sõltub edasiste kirjade sisust, mis võivad täita ahistava jälitamise, ähvardamise, väljapressimise või mõne muu karistusseadustikus ette nähtud süüteo koosseisu ja mille puhul kindlasti tuleb politseisse pöörduda.
"Kui ei tea täpselt, mida edasi teha, saab küsida nõu veebikonstaablitelt," sõnas Punak.
Politseikapten sõnas, et kirjavahetuste postitamisel tuleb meeles pidada, et teise inimese kohta käivate andmete jagamiseks peab olema tema luba - vastasel juhul on inimesel õigus enda kaitseks pöörduda kohtusse.
"Seetõttu olen seni ka soovitanud täisnimede jagamist vältida. Kui eesmärk on panna inimene enda tegude eest vabandama või vastutust võtma, siis on mõistlik vastavalt tehtud teole pöörduda, kas politseisse või kohtusse. Kui eesmärk on teavitada üldust sellest, et meie seas leidub inimesi, kes arvavad teatud liiki sõimlemise õigustatud olevat, siis sinna polegi nime juurde vaja lisada: kui sõimlejat päriselt teiste arvamus huvitab, siis teiste kommentaaridest selle teo sobimatuse kohta juba piisab. Kui teda ei huvita, siis ei kõiguta teda ka tema nime avalikustamine, veel enam, mõni saab sellest vaid indu juurde," lisas Maarja Punak.
Kui tegemist oleks ähvardamisega, oleks võimalik karistus kuni aasta aega vangistust. Solvamise alusel tsiviilkohtusse pöördudes on tulemused erinevad. Mõnikord jõuavad osapooled kompromissini ja vabandatakse, teisel juhul võib nõudesumma küündida tuhandetesse.
